Postitused

Gustav Suits. Elu Tuli.

Kujutis
  Eelrevolutsioon Gustav Suits. Elu Tuli. Eesti Raamat. 1984. 104 lk.   Ühte laulu tahaks laulda, ühteainukest: mis kui vägev merelaene kerkiks südamest.   Nõnda kirjutas rohkem kui sada aastat tagasi Gustav Suits (1883 – 1956), kui ta gümnasistina avaldas oma esimese luulekogu. Valisin need värsid välja just seetõttu, et siin on olemas põhiline, mis kogule tooni annab. Lühidalt on siis tegemist luulekoguga, mida annab eritleda ka sõnadega: väga julge ja uljas, kohati suurustlev, idealistlik, paatoslik ning üleskutsuv. Kahtlemata oli Suits mõjutatud ühiskonna käärimistest, sest aasta 1905 oma veriste sündmustega oli ukse ees. Loomulikult pani ümberringi toimuv rahva saatusele kaasa elama.   Lugeda oli natukene imelik, sest ikkagi eesti kirjanduse käilakuju, mis nüüd mina, aga harjumine tuli üsna kiiresti. Vanade luulekogudega kohtumine ongi selline, nagu satuks kuskile muuseumi jalutama, vaatad üht ja imetled teist väljapantut, ühes ruumis on mõõgad, teises sepiko
Postita kommentaar
Lisateave

Vladislav Koržets. Inglijaht ehk uued laulud või nii.

Kujutis
  Muhedalt edasi   Vladislav Koržets. Inglijaht ehk uued laulud või nii. Sõnavald OÜ. 2020. 80 lk.   Koržetsil on juba teine luulekogu väljas, esimene kandis nime „Laulud või nii” ja ilmus 2016, et siis viis aastat võttis aega. Ja näe, innustus ja tunnustus tiivustas kohe nii palju, et ei saa küünalt vaka all hoida. Jah, täitsa korralik kogu, ei ole siin midagi pikalt mekutada, toimetatud ka teine ja puha. Et millest ta räägib? Ikka peamisest – inimesest, kuidas olla, leida lepitust ja kaeda armu. Ei puudu ka lahkumise, eluõhtusse jõudmise mõtted, aga nii see elukene juba kord on, ei ole parata. Märgiline on Koržetsi juures vormitaju, selles on midagi… möödanikust. Kui oleks võimalik, tuleks riimluules kirjutavad autorid  kanda Poeetide Punasesse raamatusse. Isiklikult mulle meeldis eelmine kogu raasuke rohkem isegi, sest seal oli tema tippteos, lauluks saanud luuletus  „Aed”, ja mõni tuntud tekst veel lisaks. Siin kogus on ka üsna tummised tõmmised, aga viisistajad ei ole ne
Postita kommentaar
Lisateave

Aarne Puu. Ma elan ruumis.

Kujutis
Meie mees Krakovis   Aarne Puu. Ma elan ruumis. Tiritamm. 2020. 180 lk. Sügisel on hea luulet lugeda, siis on loodus ka kuidagi… kirkam ja meeleolukam. Avastasin mõne aasta eest Aarne Puu nimelise autori. Olin kergelt jahmunud tookord tema debüüti lugedes ja pisut üllatunud tänagi, kui sirvisin seda viimast üllitist. Ei saa just öelda, et ta väga tuntud nimi oleks, sestap mõni infokild võiks siin ikka olla, niisiis: sünniaastaks on märgitud talle aasta 1948, õppinud psühholoogiat ning filoloogiat Tartu ja Krakovi ülikoolis, viimases õpetanud isegi eesti keelt. Kõrvalt on ta veel tegelenud tõlkimisega, poola keelest on ta eestindanud nii Lemi kui ka Sapkowskit, samuti vahendanud poola keelde eesti kirjanike loomingut. Aga eks ole see luuletamine ka omal moel tõlkimine, millegi sõnastamatu sõnadesse seadmine, et maailma paremini tunnetada ja tajuda. Siia valikkogusse alapealkirjaga „Luulet 1985 – 2020“ on kokku võetud Aarne Puu, ilmselt ma ei liialda, kui ütlen, et tema poeesia paremik.
Postita kommentaar
Lisateave

Aarne Puu. Ring on nii pikk.

Kujutis
  Kui rahutus rõhus   Aarne Puu. Ring on nii pikk. Eesti Raamat. 1990. 88 lk.     Täitsa juhuslikult avastasin kolme aasta eest raamatukogu maha kantud teoste riiulist selle luulekogu. Võtsin kohe muidugi kaasa, lugesin läbi ja peaaegu unustasin. Toona tundus autor täiesti tundmatu nimi, kuigi luuletustes midagi justkui oli. Nüüd, mõni aasta hiljem, kui olin juba lugenud Lemi ja leidsin Aarne Puu värsikogu „Ma elan ruumis”, otsisin selle luulevihu üles ning lugesin uuesti üle. Ei saa öelda, et see raamat ülearu tähelepanu oleks ilmudes pälvinud. Vaatasin Digar.ee lehe kaudu 1990 /91. a. Loomingu numbrid üle, aga ei leidnud ühtki arvustust, ilmselt olid siis liiga segased ajad ning teised võtsid rohkem leheruumi. Ega imestada ei tasu, kaane piltki on ju sel luulekogul üsna kahvatu ja oma väikse formaadi tõttu ta märkamata võiski jääda.   Aarne Puu nimi on nii võõras, et ma kohe ei teagi… olgu siis vähemalt tagakaanelt laenatud tutvustus siin ära toodud:   „Olen sündi
Postita kommentaar
Lisateave

Kalle Muuli. Sajus.

Kujutis
  Kalle Muuli. Sajus. Eesti Raamat. 1986. 48 lk.  Väga lihtsustatult saab inimesed jagada kaheks, üks tasand on meediakuvand, millise pildi temast maalib ajakirjandus, teine see, kuhu kuuluvad vähemtuntud teemad. Viimaste alla võib tinglikult paigutada hobid ja harjumused, millest iga päev ei kuule, sest need lihtsalt ei ületa päevauudiste künnist. No võtke näiteks Kalle Muuli (1958), tuntud ajakirjanik ja puha, aga kes oleks võinud arvata, et ta on avaldanud ka luulet, mõni üksik. Ja peale selle, Muuli on tegelenud veel paljude muude asjadega, sellesinase luulekogu tagakaanelt loen, et ta on töötanud laadijana, puusepana, juriskonsuldina ning ajakirja „Pioneer“ toimetuses. Alles nüüd avastasin täitsa juhuslikult, et olen Muuli luulega juba varemgi kokku puutunud. Jaan Sööt ansamblist Jäääär korjas siit raamatust üles read: Õhk kõnnib tänaval Sa tuled / Su kannul lompides lööb helendama vesi... jne. Sellest tehti laul, mida olen raadiost kuulnud, aga autorit ma siis veel ei teadnud, nü
Postita kommentaar
Lisateave

Maie Parrik. Viies Ratas.

Kujutis
  Maie Parrik. Viies Ratas. EKSA. 2021. 88 lk.   Enn Vetemaa on kunagi öelnud, et luuletusi tuleb kirjutada kas väga noorelt või siis vanalt. Noorelt just seetõttu, et siis ollakse veel vastuvõtlik ja tundeerk välismõjudele, vanemas eas aga seepärast, et siis on autor väljakujunenud, oskab jagada elutarkust ning mõistab asju paremini reastada + enesekriitika. Aga Maie Parrik on läinud mööda kolmandat ja enesele meelepärasemat teed. Aastate jooksul sahtlisse kirjutatud tekstid on alles nüüd ühtede kaante vahel välja antud. Daamide ega üldse naiste käest ei ole viisakas vanust küsida isegi minusugusel matsil, sestap jätan tema sünniaasta siit välja. Samas ei saa välistada võimalust, et tegemist on nt sünnipäevakingiga juubeli puhul, mine tea, kindlalt võib aga väita, et „Viies ratas“ on hilisdebüüt. Žanri määramisel tekkis mul pisut ebaselgust, et mis asi see siis nüüd on? Tagakaanelt saan teada ainult seda, et Maiele meeldis luuletada juba kooliajal ja kui ta 1955. aastal laulma hakkas,
Postita kommentaar
Lisateave