Luulekratt

  Airis Erme. Tiibadega tigu. Dipri. Tallinn. 2018. 78 lk. Rännakud eesti luulemaastikule pakuvad ikka huvitavaid leide. Viimati avastasin kellegi Airis Erme nimelise luuletajanna, kellel on hetkeseisuga juba, oh hoidku, kolm raamatut väljas. Saanud sellest teada, hakkasin tema jälgi ajama kohalikus raamatukogus, et loeks siis kogu Erme loomingulise pagasi riburada mööda läbi või nii. Kaugele ma muidugi ei jõudnud, esmaspäeval oli raamatukogu kinni ja kui lõpuks järgmisel päeval õige riiuli manu jõudsin, sain laenutada ainult teise kogumiku „Tiibadega tigu”. Eks ta ole, väärt kraam kaob kähku, igale poole ei jagugi. Et viimane raamat „Vihmavalgus” (2021) on mul loetud, tuli leppida teadmisega, et jah, parem siis olgu tihane peos kui toonekurg katusel. Pärast kerget guugeldamist netis ja LV lehel leidsin mitmeid arvustusi, kus vaetakse kas ainult esimest või esimest ja teist raamatut koos, ilmusid nad ju ühe aasta kestel. Ja nagu Doris Kareva tagakaanel ütleb, moodustavad esimesed...

  Airis Erme. Vihmavalgus. EKSA. 2021. 72 lk. Viimane kord raamatukogus käies jäin sinna riiuli ette seisma, kus uuemat kraami välja on pandud. Mingi sisemise vedru tõukel tekkis mul soov sirvida just värskeid värsse, sest kui luulet üldse mitte lugeda… võib viimati veel alla käia. Suuremat kodutööd tegemata astusin loomulikult täiega pange. Et esimene valik sattus olema Airis Erme, ei olnud üllatav, olen tema nime siin-seal ikka kuulnud mainitavat. Kahjuks on aga tegemist juba autori kolmanda luulevihuga, eelmised kaks: „Tiibadega tigu” ja „Räägime homme” ilmusid 2018, aga need jäid mul miskipärast märkamata. Seda enam oli rõõm avastada kolmandat, mille kaanepiltki äratas tähelepanu. Väike eelarvamus valdab mind tavaliselt siis, kui loen kaasvõitlejate õlalepatsutusi, kiitmisi ja autori tunnustamist. Ja-ja, ma saan aru, et sõbraarvustus on vajalik, aga alati ei pruugi see tabada pakku või anda piisavalt vajalikku teavet kõrvalseisjale. Seekord läks teisiti, tagakaanel kiidavad Jaa...

  (Kirjutatud 17. märts 2020) Veiko Belials. Asfalteeritud inimesed. Jumalikud Ilmutused. 2015. 84lk. Kes teeb, see jõuab. Veiko Belials on ulmekirjanik, tõlkija, luuletaja, õpetaja koolis ning looduspiltnik. Veel lugesin Vikipeediast välja, et esimese salmiku avaldas ta 1989. aastal. „Asfalteeritud inimesed” on järjekorras juba seitsmes luulekogu. Mulle oli see küll esimene kohtumine Belialsi tekstidega, kuid kindlasti ei jää ka viimaseks. Ja luulekogu lugemine, omavahel öeldes oli see täitsa kena vaheldus. Pole nii ammu luulet lugenud, et olin kohe elevil. Kõik, mida Kivisildnik tutvustuses lubab, on seal olemas, kaante vahelt leiab nii huumorit, armastust, ängi, looduse ilu kui ka isamaavalu. Sõna kui niisugust Belials loomulikult valdab, on riime, on vabavärssi ja laene ja vihjeid eesti luulele. Ega ta värsiga väga ei larista, mõni ajalaul on ikka väga lühike, üle lehekülje pikaks läks ainult kaks luuletust. Aga see on juba minu kiiks, et ma ei tihka väga pikki ohelikke lugeda....

 (Avaldatud 8. märts 2020) Helvi Jürisson. Sputnikute nääriöö.  Eesti Raamat. 1967. 24lk. Otse loomulikult olin hämmingus, kui hakkasin otsima raamatut punki alla ulmeluule. Eraldi annab neid sõnu vaagida küll nii ja naa, et on ju luule vahel „ulmeline” ning eks need ulmekirjanikud kipuvad ka „luuletama”, aga liitsõna ulmeluule! See on midagi ootamatut. Kuid tänu taevale on olemas lastekirjandus. „Sputnikute nääriöö” läheb muidugi veel kaugemale, siin viiakse lugeja lausa taevaste taha ehk kosmosesse. Kätte jõuavad näärid. Maa ümber tiirutavad sputnikud tahavad seda tähistada väikese koosolemisega. Nii siis saadaksegi kokku Kuu peal, hakatakse koristama ja lõpuks pannakse pidu püsti. Samal ajal loevad lapsed kodudes salme ja saavad kinke, kõik on rahul. Ja need Olev Soansi pildid, need ajasid suisa naerma. Lahe. Võiks veel olla LV punkt, raamat, millest postitamine võttis kauem aega, kui selle lugemine, sinna sobiks see samuti. Tähetornis onu Ploomil  meie tuntud astronoo...

  (Kirjutatud 17. novembril 2019) Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid. Tõlkinud Mathura. Allikaäärne. 2019. 80lk. Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest. „Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes...

  (Kirjutatud 30. oktoobril 2019) Hando Põldmäe. Kohatu kergus ja pärlendav miski. EKSA. 2019. 72lk. Päris kindlasti oleks selle raamatuni jõudmine ilma LV grupita jäänud mul olemata. Kes siis nüüd ikka nii väga luulet loeb, see jääb sealt kirjasõna äärealalt ikka mitme päevateekonna kaugusele. Kuid vahelduseks proosale ja kõrvutuseks oktoobrikuisele loodusele, mis juba iseenesest on piisavalt poeetiline oma värvidega, võib ka luulet lugeda, tõepoolest, miks mitte. Suurim üllatus oli siin autori isiksus. Tutvustus teavitab, et Hando Põldmäe on sündinud 1971.a Elvas. Tegemist on siis suht hilisdebüüdiga. Veel loeme sisekaanelt: „Ta on juhatanud orkestreid mitmetel laulupidudel ning tegelenud ka heliloominguga. Tänasel päeval töötab ta Eesti Politsei- ja Piirivalveorkestri dirigendina.” Jah, luule ja muusika, kes neid suudab lahuta.  Nii lõpeb ka esimene luuletus "Vares" ridadega "Küll temagi läheks, ent laulmata jääks siis / see väikene varesejalgne prelüüd." (lk5). ...

  (Kirjutatud 24. juunil 2019) Andrejs Pumpurs. Lāčplēsis. Tõlkinud K. Aben ja V. Beekman.     Eesti Raamat. 1973. 160lk.                                       Lätimaa oli suures ohus. Kokkukutsutud Baltimaade jumalate koosolekul teatab peajumal Perkon, et läänest on lähenemas röövvallutajad, kes allutavad kohaliku rahva oma tahtele ja usule. Ainult üks mees suudab olukorra päästa. Selleks kangelseks saab Lāčplēsis ehk Karutapja. Nõnda kulgebki Läti sangari lühike, kuid seiklusrikas elu pahalastega võitluse tähe all. Head on ikka ka, Karutapja leiab endale naise ja sõpru, pälvib rahva poolehoiu ning toob isegi korraks rahu oma kodumaale, kuid vastaste kavaluse abil saadakse temast ometi lõpuks jagu. Eepos „Lāčplēsis” pajatab ühe Ida-Euroopa väikerahva igatsusest vabaduse järgi. Raamatu ilmumime langes kokku 1885. a. Läti III üldlaulupeoga. Selleks ajaks oli rahvuslik ärkamisaeg ...