Luulekratt

 (Kirjutatud 15. mai 2018) Ilmre. Eesti Luuleliit. Tallinn 1997. 54lk. Eelinternetti Jälle üks selline raamat, pigem vihik, mis jäi näppu raamatukogu "Võta kaasa"  riiulist. Tundus selline... õbluke teine, no ja nii ta seljakotti läks. Isegi triipkood oli tagaküljelt välja lõigatud, teisisõnu vihjas kõik sellele, et see on mahakantud eksemplar. Kui kaaned lahti tegin, avastsin, et tegemist on Eesti Luuleliidu almanahhiga. Tiitelleht teatab, et need on - Luulevõistluste Luulekevad `96 ja Kuldne Kaseleht `96 parimad luuletused. Põgus sirvime valmistas üllatuse, kui jõudsin sisukorrani. Tuleb välja, et 64 autori luuletused on mahutatud viiekümne neljale lehele. Milline ökonoomsus! Jah, aastal 1997 võisid avaldamisvõimalused olla veel suht kitsad. Üldse on imelik, et keegi luuletama kippus, suurem aur läks ju äri tegemisele, kuid ometi leidus vabatahtlikke värsiveeretajaid ka tol keerulisel perioodil. Et puudub igasugune teavitus-tutvustus autorite kohta, on äratrükitud nimed mul

  (Kirjutatud 10. detsember 2017) Luule kui palverännak võõrsile Sudeep Sen. Vaikus. Tõlkinud inglise keelest, järelsõna kirjutanud ja kujundanud: Mathura. Allikaäärne. 2017. 88lk. Üks väike valikkogu luuletusi India luuletaja ja literaadi Sudeep Senil (s. 1964) sulest. Nagu järelsõnast lugeda saab, ei ole Sudeep kitsalt ühe koha peale seisma jäänud, ei esinda ainult Indiat, kuigi mõjutusi on saadud bengali kultuurist. Luuletajana on Sudeep kosmopoliit nii india kultuuri siseselt kui ka lääne kultuuriruumis. Siia raamatusse on kogutud luuletusi, mis kirjutatud rohkem kui kolmekümmend aastat tagasi, vanimad neist "Palveränd Mathurasse" ja "Jumalate org". Vormistuselt jaotab Mathura luuletused kaheks, mida nad ka on. Ühed on lühikesed, ökonoomse sõnakasutusega kujundiluule, teine proosalikum, mõtisklev, mitmele leheküljele ulatuvad. Inspiratsiooni ei ammuta Sudeep ainult loodusest, mida võiks arvata, vaid teiste autorite teosed on pakkunud päris mitmele luuletusele im

  (Kirjutatud 6. detsember 2017) Pintsliga avastatud siseilmas Riina Eigi. Ma armastasin korstnapühkijat. Kujundus ja küljendus: Tiina Alver. Kalligraafia: Riina Eigi. Trükikoda: Vali Press OÜ. 2017.96lk. Kõige paremini suudab end ja oma loomingut tutvustada ikka autor ise, tekst tagakaanelt: "Olen Riina. Arhitekti tütar. Tegelen sisekujundusega, feng-shui, maalimise, kalligraafia, jooga ja tantsimisega. Luuletama ei hakanud juhuslikult, vaid pika vaikimise peale. Õige katalüsaatori leidumise ja õigele nupule vajutamise tagajärjel. Esimeses vihikus on just need ohked, ahmed ja mõtisklused kokku kogutud. Kõigile tuttavad, üldinimlikud." Autorist järgmisena oskab luulekogust kirjutada teine luuletaja, siin on  Margit Petersoni  kobe arvustus. Naiseks olemisest, armastusest või siis selle puudumisest, loodusest, sõrmeotsaga ühiskonnakriitikast "...moodsal ajastul/plastmassist on/rinnad ja raha/ämbrid ja südamed(lk72)" ja enesekehtestamisest, need on põhilised märksõnad

  (2. detsember 2017 kirjutatud)  Võrguluule võrgus Liina Tammiste. Tagurpidi kuu. Toimetanud: Igor Kotjuh. Kujundanud: Asko Künnap. Küljendanud: Jaanika Pajuste. Koostanud: Karl Martin Sinijärv. Kirjastaja: Kite. 2017.147lk. Tuleb välja, et tänaseks on see juba kolmas L. Tammiste luulekogu ("Refresh", 2013; "Väike must kleit", 2014). Eelmisi ei ole lugenud, aga mäletan küll, kui "Refresh" riiulis oli. Mõtlesin tookord, kas see on mingi nali, või mis. On`s raamatukogu töötajad vinüülpaadi sokutanud vaatamiseks välja, pealegi oli see nii suur, et ei oleks kilekotti mahtunud. Nii ta sinna jäi. Läksin välimuse õnge, aitäh Asko. Välimus on üsna oluline. "Tagurpidi kuu" jäi ka silma oma kaanekujundusega. Ikka täitsa suvi on küll, eriti praegu, keset talve, lisaks palju pilte, heledad toonid pimedasse aastaaega annavad lisa, kena raamat on. Mis siis veel, ah jaa. Tammiste on siis luuletaja, kes on oma tähelendu alustanud Facebook`i ajajoonelt. Ja tänu

  (29. aprill 2018 avaldatud) Riina Laanemets. Rohelised ehted. Kirjastus Hea Tegu. 2017. 76lk. Teel looduse rüppe   Jäin korraks selle riiuli ette seisma, kus hoitakse luulekogusid. Vaatasin, et pilt on ikka äraütlemata kirju. Ei osanud midagi valida. Libistasin sõrmega mööda raamatute selgi, kuni jäin täitsa juhuslikus kohas seisma ning tõmbasin ühe köite riiulist välja. Lasin raamatukogu klienditeenindajal enda asjad üle vaadata, võtsin kviitungi, ütlesin nägemist ja lahkusin. Kodus sirvides ning lugedes avastasin, et tuttav kirjastus, olen varemgi tema raamatuid lugenud, aga autor... no, täiesti tundmatu nimi. Tekst tagakaanel ütleb: "Maailm meie ümber on üks väga väärtuslik kalliskivi. Me kõik oleme selle sees õrnad pärlid, mida aeg lihvib ja muudab." See läheb veel edasi, see on nii, jah, unenäoline, õrn. On raamatuid, mille kohta ei oskagi midagi väga öelda, seda enam, et tegemist on debüüdiga. Ei olnud päris nii, et oleks "meeldis" või "ei meeldi",

  (25. november 2017 avaldatud) Alari Papa Janson. Pöörab ära. Kirjastus: Hea Tegu. 2017. 90lk. Juba see, et keegi kirjutab, on teatud mõttes teistsugune tegevus, kasvõi tööl või poes käimise kõrval. Ja kui kirjutaja veel luuletab ka, siis on see justkui topelt ärapööramine. Eks värsiloome eeldabki mõningast teistsugust sõnaseadet, kui on tarbetekstile kohane.  Põhilised ärapööramised on Papa vormistanud riimluules, esineb ka vabavärssi ning laulutekste. Väikest viisi ärapanemist läbi värvide saab näiteks seesinane maailm, mis on samuti ärapööranud. Värviline Sinine esmaspäev katab silmad roosade prillidega et varjata rohelises näos musta masendust lillad lehvitavad pruunsärklased näitavad rusikat kollane ajakirjandus kajastab nagu tulipunast teemat ehmatusest kriitvalge näoga kodanik kes lootis tavalist halli argipäeva mõtleb seistes keset kõiki neid vikerkaarevärve kogu maailm on omadega beež (lk20) Üks papalik luuletus veel siia, selline mõtlik konstateeriv stiil tundub, et sobib ta

 (30. november 2017 kirjutatud) Meeleheide pole meelakkumine Margo Vaino. :)(: demokraatia koidik ehk loojak. Toimetaja: Piret Bristol. Koostas: (:)kivisildnik. Kirjastus: Ji, sari: mm. 2017. 70lk. Masendavalt muserdav, kuid mitte lõputult rusuv. Vainot võib küll pidada linnaluuletajaks, enamus materjalist on Tallinna keskne. Luuletused on nende tekstide kohta võib-olla vale sõna isegi öelda, kuigi, leidub ka vabavärssi, aga suurem osa on ikka proosa- luuletused, mis küünivad üle mitme lehekülje. Mõnest tekstist oleks juba lühijutugi saanud, nt. lk40 :)(: EMADEPÄEV, samas, see on ka üks väheseid empaatiatiineid luuletusi üldse, võrreldes teistega. Vaino toon on kurjustav, mistap ei tasu imestada ropendamiste üle. Sõnad "vitt" ja "munn" on oma kontekstis nii loomupärased, et puudub vähimgi võltspaatos. Kes siis ei ropendaks? Igapäeva elus kuuleb tänaval palju hullemat leksikat, ilm on hukas, sellele viitab ka Vaino. Talle ei meeldi sugugi pedeteema ja muud europehmos

  (8. aprill 2018 kirjutatud) Liimist lahti Lauriito. Q ja tähed. Toimetanud Piret Bristol. mm nr9/2018 76lk. Esimest korda kui veebis Sind nägin lugesin üle Su värsse... Umbes nii või kuidagi nii see ehk oli, kalender näitas siis aastat 2012 ja Poogna autorid hakkasid end riburada pidi trükis avaldama. Samal aastal sai ka Lauriito  netiväliselt käpa valgeks, ilmus raamat: "Eesti "Tule jumal appi" kirjandus", hiljem lisandusid veel "Triibuline elu..." (2015) ja "Ümber augu..." (2017). Kui  "Triibulist elu"  kommenteerides laskusin eelarvamustetiinesse stereotüübistamisse, nagu mul kombeks on, siis arvasin, et Lauriito on luuletaja, kes läheb sujuvalt luulelt üle proosale. Nüüd tundub, et proosa poole liikumine käib skeemi järgi: kaks saamu edasi, üks tagasi, et siis taas värsid. Miks mitte. Eks iga materjal peabki enda väljendamiseks sobiliku tekstiformaadi leidma. Varasem Lauriito, keda mäletan kui ausat ropendajat, kui kedagi, kelle k

  (Kirjutatud 19. november 2017) Kaks ühes Konn ja Kaamos. Süda teeb kohati muret. Hea Tegu Toimetanud: S.M. Rattiste 160lk. 2017. Netis saab avaldada ükskõik mida, aga see on ikka kuidagi lühiajaline ja kodukootud. See võib küll olla hea, aga kui katkeb elektriühendus, kukub virtuaalmaailm kolinal kokku ja kõik on kadunud. Ent siis, kui tekstid juba paberkandjal ilmuvad, on see kohe justkui päris, samm lähemale kirjandusele. Eks neid raamatuid, mis blogidest kokkupandud, ole ilmunud varem ka ja tuleb neid veelgi, no, ja nüüd siis see.   Konn  piirdub oma lühiproosas realistlike piltidega lähiminevikust. 9 jutukese läbivaks peategelaseks on nõukajal kalakaitse inspektori ametit pidanud Armand, kes nüüd, keskeas,  kohtub Aaza-Leaga, et helgema tuleviku poole sammuda koos. Situatsioonikoomika pealt värve kokku ei hoita. Võttes liikuma panevaks jõuks kolmik jaotuse, püha kolmainsuse, siis on inimesele eluks vajalikud tegevused: joomine, söömine ja seks. Läbi kõrvaltvaataja pilgu, autori p

  (15. november 2017 kirjutatud) Kuskil miskit käärib (:)esteet kivislidnik. Kirsiõis 007. Kirjastus: mm Kujundanud: Andres Rõhu Illustreerinud: Uku Randver ja Andres Rõhu 70lk. 2017. Ei mäletagi enam, millal tuli kasutusele sõna "tõejärgne" ajastu. Oli see eelmisel või üle-eelmisel aastal, aga päädis see sellega, et hakkas ilmuma igasugu kahtlase väärtusega kirjutusi. Kui millegi vastu (:)kivisildnik oma põlgust avaldab, siis need 19 luuletust, mis siin kaante vahel leiduvad, seda nn tõejärgsust nüpeldavad. Eks oma osa saavad ka poliitikud, pedofiilid, puuembajad jne. Loed ja imestad, imestad ning loed, küll see ilm on ikka hukas, no, mis teha, elu on selline. Ega puudu ka viited kirjanduslukku. (:)juhan liivi lugu mõned on juhan liiviks sünidinud selliseid on vähe neil on kogu aeg paha olla ja neid vaadates hakkab sinulgi halb mõned töötavad juhan liivina selliseid on veel vähem kui sündinud juhan liive paraku mõjuvad nad meile veelgi depressiivsemalt mina olen juhan liivik

(Avaldatud 11. november 2017)  Pisiasjad on olulised Ilmar Trull. Jänese valitud palitud. Kujundanud Endla Toots. Tekst ja pildid Ilmar Trull. Tammerraamat. 64lk. 2016. Selle raamatu kohta võib küll öelda, et seda võib lugeda isegi see, kes luulet muidu üldse loe (nagu ma ise nt). Trulli luuletustega varasem kokkupuude mul puudub, kuid seesinane eksemplar jättis küll positiivse mulje. Millest siis kirjutab Ilmar? Tundub, et põhirõhk on loodusel ja loomadel, kogemuste jagamisel neljajalgsete kaudu ning aastaaegadel. Eks ole pealkirjaski juba vihjed olelemas. Ja mis veel, tema sõnakasutus, mis on foneetiliselt riimilembene, ei tohiks küll jääda märkamata võhikulegi. Kui eesti keel oma riimirikkusega just ei hiilga, siis lasteluules on see veel olemas, luulel on veel lootust. Suhteline elevant Kas elevant on helevant või on ta tumevant? Kui elaks Artikas see vant, ta oleks lumevant. Ja tal on vandli värvi kont ja tal on londi värvi lont. Ja kui ta iseloom on sant, siis on ta kuri elevant.

  (Kirjutatud 31. august 2017)  Pessimistlult optimistlikud toostid Eda Ahi. Sadam. Kujundanud Piia Ruber Verb 2017, 48lk. Käisin korra raamatukogus, hakkas silma, ilmast hoolimata, kaasa võtsin. Et siis: Eda Ahi, nimi ei tohiks olla võõras. Hiljem guugeldasin üle, ühe arvustuse ainult leidsingi, see-eest on autoriks Brita Melts, see-eest on see  Sirbis  (18.08. 2017 "Hea ja mõru"), njah, mis siin enam lisada. Tasub lugeda. Ei ole tellis, ei tuhaplokk, ööakapil palju ruumi ei võta, hea. Luulekoguna mõru kui pihlakavein, kohati muserdav.  Isegi ümbrist ilmestvad hallid ja mustad murelinnud, natukene meeleheite piirimaid kompav, olemise olemisse süüviv-puuriv. No, ei taha öelda, et ta sünge on, kindlasti saab veel süngemalt, aga milleks.   aiaäärne on porikuu. ma vaatan maha. ja maa on jälle must mis must. ei tahaks minna aia taha, kuid aed ei paku elamust. ei kipu paradiisiaeda, ei julge minna aia taha - kui saaks kord üle müüri kaeda, võiks ennast rahus maha kanda. (lk17) Tii

  Äratundmisrõõmu argipäeva Freddy Grenzmann. Sigalind. Paranoia Koostas: Hasso Krull. Illustreerija: Tuuli Aule. 106lk. 2017. Punk on lahe, punk ei ole surnud. Kui see pungilaine siiamaile jõudis, siis ma olin alles mähkmetes ja kuulasin paremal juhul raadiot. Aastaid hiljem, teismelisena, kuskil 90-ndatel kuulasin, fännasin ja muidugi ostsin juba kassette ka . Veider oli veel see, et kuigi ametlik suund muusikas oli vaibakloppimine, aga kuskil keldribaarides vohas punk täitsa vabalt a la "Baar 13" kuskil Laial tänaval Tallinnas, midagi vist toimus "Levist väljas" ning siis veel "Von Krahl". Ja mis on pungil üldse ametlikkusega pistmist. Psühhoterror laval oli toona ehk on siiani ikka vägagi toores energiapomm. Kuigi reaalsuses võivad ju bändimehed käia kellast kellani tööl, ei pelga punk näitamast keskmist süsteemile, olles vajadusel sotsiaalkriitiline, no kas ei ole siis kergendav kedagi lihtsalt saata persse. Probleeme ei uputata ainult alkoholi, välju

  (3. november 2017 kirjutatud) Vabalthingavad vabavärsid Karelus. Betoon asfalt plastmass. Toimetas Piret Bristol. Koostas (:)kivisildnik mm nr 02/2017 värviline DiPri 70lk. Tuleb tunnistada, et ega ma kauplusest sedasamust kogu ei leidnud. Jälle avaldan tänu eelkõige autorile, seejärel raamatukogu töötajaile, kes selle nähtavale kohale asetasid. Välimuselt üsna kena raamat. Hakkas riiulist kohe silma, eristus oma kujunduselt, lihtsuses lihtsalt on midagi. Ega ma Karelusest suurt midagi ei teadnud varem, kuskil netisügavustes on ta nimi nagu vilksatanud, kindlasti kuskil on ta üht-teist avaldanud ka, kuid nüüd on siis luuletused kaante vahel, seal, kus nad olema peaksidki. Mis siin ikka lisada. Mulle meeldis. On jah selline, et vähe masendusemaik on man, aga ei häirinud. Luuletamine on üks eneseavaldamisvõimalus ja sedasi sellest aru proovingi saada. Jääb mulje, et see maailm ei ole just Kareluse lemmik, aga kõike trotsides on elu isegi siin võimalik. Mõni näide siis ka: oma eelmises

(30, setdember 2016) Nukruseta nostalgia Silvia Urgas: „Siht/koht“ Toimetanud Helena Läks Kujundanud Martin Veismann Elusamus, 2015 44 lk. Tundub, et SU on juba esimese raamatuga lugejate poolehoiu võitnud. Mis siin salata, meeldib ka mulle, sest tal on olemas see, mis luuletajale tarvilik - keel. Kimp arutlevas laadis luuletusi võikski olla kõige lühem nimetus lisaks olemasolevale arvustuste hulgale. Silvia kulgeb kursil Haapsalu-Tartu, ja kõik, mis ta nägi, tajus värssi vermitud ka sai. Niipalju, kui internetist lugedes teada sain, plaanib ta edasi liikuda kursil Tartu-Tallinn, võib-olla ka kunagi jõuda New-Yorki, nii et: tuult tiibadesse! Pikima pealkirjaga lühim silma jäänud vabavärss. all the very best of us string ourselves up for love kõige rahulikum luuletus ei läinud kodust välja ja lõppes iseenda alguses just seetõttu armastan teda üle kõige (lk 30) Ja üks kõige pikemaid luuletusi, mis on ühtlasi ka mu lemminguid, olgu siinkohal täismahus ära toodud. Eks osati räägib seegi si

  (Kirjutatud 8. detsember 2016) Uinumatu unistaja Manfred Dubov: "Täna leitakse kõik üles" Toimetaja: Carolina Pihelgas Kujundaja: Alex Dubov illustratsioonid: Manfred Dubov Värske Raamat #18, 2016 Kirjastus: SA Kultuurileht 64 lk. Värske Rõhu tutvustus: Manfred Dubov (s 1986) on noor eestivene autor, kelle täpne ja minimalistlik luulekeel mõjub nagu rida eredaid välgusähvatusi. Kujundid on ekspressiivsed, autori hoiak pingsalt eksistentsiaalne ja intiimsed elamused võtavad kosmilise mõõtme. «Täna leitakse kõik üles» on Manfred Dubovi esimene raamat. Teksti saadavad autori illustratsioonid. Võib öelda küll, et see on üks selle aasta absurdiluule pärl. Juba sissejuhatuses on antud asjakohane viide: Raamat sünni, armastuse ja õppimise absurdist. (lk 3) Karta on, et ega laiadele massidele mõeldud raamatuga just tegu ei ole, aga kui on huvi lugeda luuletusi, siis neid veel lugeda, siis veel ja siis igaksjuhuks veel, ilma, et seal taga nüüd kõik oleks kristallselgelt arusaadav, s

  (Avaldatud 7. detsember 2016) Minnes mööda südasügist teed Kaur Riismaa: "Soekülm" kujundanud Piia Ruber Kirjastus Verb, 2016 88 lk. Igal põlvkonnal ei pea, aga võib olla keegi, kes teda esindaks. Tegelikult ei pea olema ainult üks esindaja, neid võib olla ka rohkem. Neid, kelle sünniaasta jääb vahemikku 1980-2000, nende üheks esindajaks võib seega luules pidada Kaur Riismaad. Juba esimene raamat ("Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd". Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2011) oli juba paras lugemine, et mitte tellis, sealt lihtsalt pidi tulema veel. Hiljem on Kaurilt ilmunud iga aasta kas üks või kaks raamatut, kas luulet või proosat, sekka ka draamat, niisiis: agar kirjamees. Võimalik, et ma ei taba päris õiget pakku, aga juba esimesest raamatus alates on jäänud mulje, et Kaur on nagu koguaeg olnud täiskasvanu, lapsepõlv oleks kuhugi vahele jäänud, võib-olla sellest lihtsalt ei olnud sünnis kirjutada. Alguses ta kirjutas küll rolliluulet, aga mingi painav äng on ikka sis

(Kirjutatud 17. november 2016) Avameelselt armastusest Aleksandra A. T.: "Minu armastusest jätkub meile mõlemale?" Toimetaja: Alvar Loog Kujundas: Aleksandra Tšoba Küljendas Vallo Hallik Hea Tegu, 2016 60 lk. Millest veel, kui mitte armastusest peaks üks noor naisterahvas kirjutama. Ta teeb seda, ta teeb seda jälle (’’Armastus vaikib mind maha’’ Pärnu: Hea Tegu,  2014) . Raamat jaguneb neljaks, kuigi on pühendatud ja ilmselt inspiratsiooni saanud luuletaja elukaaslaselt Rim`ilt. Esimene luuletus lk 7 jäi kohe alguses ette, sellest lihtsalt ei saanud niisama üle. Pärast, kui oli terve raamat läbi loetud, tundus kõige parem olevat siiski just see,  s.t., kogu on hästi toimetatud. Hindan autori ausust ja siirust, samas, tähelepanuta ei jää ka esivanemad. Ei oskagi väga neid luuletusi iseloomustada, need on nii armastusest, suudlemisest, duši all käimisest kui ka lahusolemise valust ning ... Kirjutatud oleks need nagu päeviku sissekanded vms, mis lisab veelgi intiimsust, mida nii

  (10. novembril 2016 kirjutatud) Lugejaga isekeskis Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm" Toimetaja fs Kujundaja Andres Rõhu Eesti Keele Sihtasutus, 2016 100 lk.  Jüri Kolk on üllatavalt paljukirjutav kirjanik, lausa käilakuju meie luules. Seitsme aasta jooksul on temalt ilmunud tervelt üheksa raamatut.  Vikipeedia lehel järgi on nimekiri selline:     "Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)" Tartu: Võluri tagasitulek, 2009     "Jää on paksem kui veri" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2011     "Seitse surmavoorust" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013     "Ära mine valguse poole" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013     "Teisipäevamaa" (proosakogu)Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014     "Otse aia taga" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014     "Mee lakkumine ei ole meelakkumine: Jumalikud ilmutused, 2015     "Suur võidujooks" (proosakogu) Tuum, 2015     "Igapidi üks õ

  (5. november 2016 kirjutatud) Kevad ja teised tegelased Leonhard Lapin: "Isiklik" Albert Trapeež: "Üleüldine" Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 77 lk. Omapärane lahendus on leitud luulekogule. Esimese 2/3 on kirjutanud Lapin enda nime all, viimase kolmandiku aga enda esinejanime, Trapeež, alt, kuid eks lugeja tunneb ikka ära, kes on kes. Trapeež juba teab, kuidas värsistada suhet ümbrusega ja kirge. Ent siiski, teemaarenduse kohta võiks ju öelda, et kuidas nii, kas on sobiv ikka, kuid meil on vaba maa, miks mitte.  Enamus luuletusi on lühikesed, mõneti vihjetega idamaadele, pealkirjadeta, siis on veel pühendused, paar rolliluuletust ja lõpus mõlgutus valgusest, mis särab me südames tänu loodusele. Ega siin midagi imestada ei ole, head vabavärssi Lapin valdab, selline kerge lugemine. Poliitiliselt, jah, tõmmatakse vett nii EL-le kui ka president Bushile, kuid armastuse orgaaniline pool on oma väljapeetud moel pisut jahmatav, mis võib esmakohtumisel panna kulmu kergitam

 (Kirjutatud 3. november 2016) Õngemees luuleretkel Vladislav Koržets: "Laulud või nii". Toimetaja Joel Sang. Joonistus kaanel Mall Nukke. Sõnavald, 2016. 52 lk. Koržetsi puhul saab küll öelda, et tuntud ei ole mitte ainult tema nimi, vaid ka tema nägu ja hääl ei ole sugugi võõrad. Hääl oli mul isegi nii palju meeles, et ma ei lugenudki neid luuletusi enda häälega, minu peas hakkas hoopis Vladislavi hääl luuletusi tsiteerima. Kõikide tekstidega nii ei olnud, need, mis on juba lauludena tuntud, hakkasid mängima lauludena, ja nii see luulekogu loetud sai. Ega ma ei mäleta palju sellist aega, kui meenuks, et ma veel ei olnud kuulnud tema nime või näinud teda TV ekraanilt. Ta oleks nagu kogu aeg olemas olnud, kuskil kastemärjas rohus vaikselt toimetanud. Ühes saates Koržets rääkis, et kirjutas veel ajakirjale Pikker nupukesi. Ei mäleta, et ma just tema tekste oleks sealt lugenud, olin siis alles mähkmetes, kui Pikker ilmus, aga need kaanepildid on küll Pikrist meelde jäänud, kus

  (18. oktoober 2016 olen kirjutanud nii :) Heljo Mänd: "Sügise süda". "Eesti Ekspressi Kirjastuse AS", 2008. 56lk. Illustraator Marja-Liisa Plats. Kujundaja Advig Stahl-Eisel. Üks mille peale saab kindel olla siin ebakindlas maailmas on ikka loodus. Olgu ülejäänuga kuidas on, kuid nii, nagu järgneb õhtule öö, saabub peale suve ikka sügis, ja seda juba aegade algusest saadik. Luuletajad on selle tõsiasja ammu juba ära tabanud ja oleks ka patt jätta kasutamata võimalus loodusest värsse kirjutada. Heljo Mänd on koostanud ühe täitsa toreda luulekogu pühendusega sügisele ja lastele. Eks see sügis üks nukker aeg on, aga kui ta juba tuleb, siis ei jää suvel muud üle, kui et  paneb ette prillid, / vaatab murtud lilli. / Vaatab lilli ,  vajub norgu,  /  hajub õhku, lendab orgu.  (lk7) Nii siis kurgede ja pääsukestega suvi lahkubki. Alati ei pea olema sügis ja suvi vastandid, vaid võib ka nii: KAKS SÕPRA Sügis vahel on kevad Kevad vahel on sügis. Neil kahel sõbral on palju ü

  (7. oktoobril 2016 kirjutatud asjandus) Kristel Mägedi Mitteelamise kunst Koostanud Kaur Riismaa Kaane kujundas Marko Kekishev Toimetas Triin Marjapuu 2015 64lk Ji Kahvel kahe vahel Mis viga internetiajastul teha otsinguid, ainult guugelda ja guugelda. Pärast väikest virtuaalilma külastust leidsin KM luulekogu kohta arvustusi nii siit kui sealt, nii ajalehe Sirp võrguküljelt (15.01.2016 Veiko Märka "Hädaoru kaheksateist varjundit") kui blogist (Margit Peterson), nii Vikerraadio lehelt (Luuleatlas 3.) kui ka lõpuks paberkandjalt (Looming 2016/3). Kõik see on märk - luule elab, mis on hea, just. Saab väita küll, et 2015 ei olnud sugugi luulevaene aasta, ilmus algupäraste tekstidega 90 luulekogu, nagu kirjutab Mariliin Vasseinin Loomingus nr 3 käesoleval aastal. On kena komme kommentaari alla lisada ka teiste arvustuste lingid, aga ma ei ole IT-s sedavõrd kodus, et oskaks neid kopeerida-kleepida siia alla, sestap olgu nii, kui on, vähemalt esialgu. Põhimõtteliselt võikski kõik