Luulekratt

  (Postitus, mis sai kirjutatud 30. septemberil 2016) Heljo Mänd Emamaa ja Isajõgi Faatum 2006 223 lk. Lasteluule on lasteluule. Mina usun küll, et igas inimeses on natukenegi last, olgu ta ükskõik kui vana. Lugeda ei ole küll kunagi hilja. Eks Heljo on varem ka kirjutanud luuletusi, aga ma ei ole väga palju neid lugenud. Täheke muidugi käis kunagi kodus, kui seal midagi ilmus, võisin lugeda, aga kes seda enam mäletab, see oli ju eelmisel sajandil. Pisut meenub Mõmmi Aabitsa saade, seda sai ikka vaadatud. Kuid "Emamaa ja isajõgi" tundub küll olevat kirjutataud kerge autoripoolse moraalitsev-pedagoogilise näpuvibutuse saatel, õige lähenemine. Loomulikult leiab veel loodusluulet, aastaaegada värsistusi ja palju muudki. Raamatut ilmestavad veel Maite-Margit Kotta teemakohased illustratsioonid. Üldiselt on selline heatuju raamat. Valisin neli luuletust välja, tundusid kuidagi erilised. Tähed Lumehelbed, lumetähed, rohuliblede unetähed laulavad maale talveund. Langeb lund. Tähelun...

(Nii ma olem kirjutanud 17. mail 2016)  Billeneeve:  "Ühe aknaga maailm". "Ji", 2016. 68lk. Argipäeva aruanne. On asi eesti rahva väiksuses või milles, kuid kuidagi on nii välja kujunenud, et ega meil sellist tõupuhast luuletajat polegi. Tegijaid on, harrastajaid veel rohkem, katsetajatest rääkimata, aga ainult ühel alal püsijaid, neid ei ole. Ka luuleguru (:)kivisildnik ei kirjuta üksiti luuletusi. Peale luuletamise seisab ta vitsakimp vöö vahel ja kulm kipras veel ka kirjastuse ukselävel ja peab vahti, mis on, tõele au andes igati tänuväärne ettevõtmine. Nii ei ole ka juba aastal 2015 luulekoguga "Sügis nagu lõppev suhe" debüteerinud Billeneeve ainult ja ainiti luuletaja. Rohkem ja kauem on ta tegelenud hoopis kujutava kunstiga. Kuid nüüd on asi seal maal, et tegutsedes loominguliselt kahel rindel, on trükki jõudnud tema teine luulekogu "Ühe aknaga maailm". Tegu on ühe täitsa maheda ja vaheda raamatuga. Mahedaga selles mõttes, et ropendamist ei...

  "Luule, see ei tule tuulest..." kirjutas Anna Haava. See blogi ei tule ka tuulest, vaid eelmisest blogist (Mööda netti). Luulekratt on nimena küll juba kasutusel, aga midagi paremat hetkel pähe ei turtsatanud ning nii ta jäi. Kuna aja jooksul kogunes neid postitusi loetust juba üksjagu, aga kõik olid kuidagi segamini kui pudru ja kapsad, ei mingit süsteemi. Arvasin, et tõstan luulega seotud postitused siis eraldi. Mõeldud, tehtud, vähemalt algus. Ega neid palju ei ole ja väga tihti juurde ka ei tilgu, kes siis ikka luulet loeb, eks ole. Võtan nad arhiivist välja ja kleebin/kopeerin siia ümber, kirjavead vaatan üle, aga sisulisi muudatusi ette ei võta. Ongi parem oma kulgemist lugejana kõrvalt vaadata. Mingit kirjanduskriitikat samuti ei tule, pole mul vastavat haridust ega pikka lugemiskogemustki, pigem on tegemist lihtsate tutvustustusega, et mida on loetud, mida arvatud. Ainus piirang on keeleline – loen ainult eesti keeles, olgu või tõlge, aga ikka oma ja hää peab olema....