Algus

 "Luule, see ei tule tuulest..." kirjutas Anna Haava. See blogi ei tule ka tuulest, vaid eelmisest blogist (Mööda netti). Luulekratt on nimena küll juba kasutusel, aga midagi paremat hetkel pähe ei turtsatanud ning nii ta jäi. Kuna aja jooksul kogunes neid postitusi loetust juba üksjagu, aga kõik olid kuidagi segamini kui pudru ja kapsad, ei mingit süsteemi. Arvasin, et tõstan luulega seotud postitused siis eraldi. Mõeldud, tehtud, vähemalt algus. Ega neid palju ei ole ja väga tihti juurde ka ei tilgu, kes siis ikka luulet loeb, eks ole. Võtan nad arhiivist välja ja kleebin/kopeerin siia ümber, kirjavead vaatan üle, aga sisulisi muudatusi ette ei võta. Ongi parem oma kulgemist lugejana kõrvalt vaadata. Mingit kirjanduskriitikat samuti ei tule, pole mul vastavat haridust ega pikka lugemiskogemustki, pigem on tegemist lihtsate tutvustustusega, et mida on loetud, mida arvatud. Ainus piirang on keeleline – loen ainult eesti keeles, olgu või tõlge, aga ikka oma ja hää peab olema. Mõni parem luuletus saab ka välja toodud. Et alguses kohe väga kaugele tagasi minna, valisin siia esimeseks luuletuseks rahvalaulu, mis on ilmunud kogumikus „Eesti Rahvalaulud“ (Eesti Raamat, 1969, lk 15.) tsüklis: Loomine. See müütiline luuletus räägib uskumusest, mille järgi algas Maailm linnumunast, sama motiiv esineb ka mujal Põhjala mütoloogias. Nii et seemneks, millest võib veel midagi ehk võrsuda, peaks see siia sobima küll.

 

Pääsukeine, päevalindu –

Tei ta pesa söödu pääle.

Munne kolmi muna sisse:

üits sai aoss alla ilma,

teine päevas pääle ilma,

kolmas kuusse taevasse.

(Halliste. H I 2, 129 (3). 1889.