Billeneeve: "Ühe aknaga maailm".
(Nii ma olem kirjutanud 17. mail 2016)
Billeneeve: "Ühe aknaga maailm".
"Ji", 2016. 68lk.Argipäeva aruanne.
On asi eesti rahva väiksuses või milles, kuid kuidagi on nii
välja kujunenud, et ega meil sellist tõupuhast luuletajat polegi.
Tegijaid on, harrastajaid veel rohkem, katsetajatest rääkimata,
aga ainult ühel alal püsijaid, neid ei ole. Ka luuleguru
(:)kivisildnik ei kirjuta üksiti luuletusi. Peale luuletamise
seisab ta vitsakimp vöö vahel ja kulm kipras veel ka kirjastuse
ukselävel ja peab vahti, mis on, tõele au andes igati tänuväärne
ettevõtmine.
Nii ei ole ka juba aastal 2015 luulekoguga "Sügis nagu lõppev suhe"
debüteerinud Billeneeve ainult ja ainiti luuletaja. Rohkem ja kauem
on ta tegelenud hoopis kujutava kunstiga. Kuid nüüd on asi seal maal,
et tegutsedes loominguliselt kahel rindel, on trükki jõudnud tema teine
luulekogu "Ühe aknaga maailm".
Tegu on ühe täitsa maheda ja vaheda raamatuga. Mahedaga selles mõttes,
et ropendamist ei esine ja vahedaga tolles suhtes, et need vabavärsid
on elust enesest ja enesest keset elu. "Ühe aknaga ..." peidab
endas luuletusi olmest, argipäevadest, millest, olgem ausad, kellelgi
ju otseselt pääsu ei ole. Ka peatükkide kaupa jaguneb raamat viieks (I-V),
mis on kui nädalapäevad esmaspäevast-reedeni. Ajaliselt Billeneeve
avalikustab luuletuste sünnipäevad seeläbi, et nad kõik on dateeritud;
kirjutatud on need perioodil 2014-2015.
Aeg üldse, ükskõik kuidas seda keegi enda jaoks ei loenda, on nii
universaalne asi, et see ei jää ka autoril kahe silma vahele.
Kuulates Vikerraadiot saab ta vaid tõdeda: "...mis teha mis teha/eks
me kõik vananema..." (lk16).
Kui ajavooluga on Billeneeve leplik, siis sotsiaalkriitiliselt
mitte nii väga: "...naaber iniseb koer/iniseb lapsed inisevad..."(lk12).
Selle oleks otsekui (:)kivisildnik ise kirjutanud. Tõepoolest, makstagu
kunstnikele ikka palka ka. Rahapuudus on nii suur, et sellest on
võimalik lugeda järgmist luuletust:
"***
vaesus
surub
kätt nii
kõvasti
et valus
on edasi
luuletada
28.11.2014"
(lk46)
Paljude muude pahede seas on tarbimine üks nähtus, millega Billeneeve
julgelt rinda pistab: "rahvas on loll/väga loll [---] * õuel on aga kaks/
suurt õnnetust/grossi pood/ja lasnamäe kirik" (lk18)
Oma haripunkti saavutab osturalli ikka aasta lõpus, ja et Billeneeve
ei pelga olla keset ostukeskust, siis: "läksin bauhausi et näha/oma silmaga
poole hinnaga jõuluvana pead/bauhaus oli aga täis/poole peaga inimesi/kes
ostsid tehiskuuski [---] * aga vaata parem taevasse/hävitaja siluett on/
täpselt kuuse kujuga" (lk39).
Siin ma muidugi 100% nõus ei ole selle soovitusega, sest Leelo Tungal, kui ma
nüüd õigesti mäletan, on kuskil kirjutanud vastupidi tõlgendatava luuletuse.
Leelo luuletuses oli teema, et las kuused ikka jääda metsa, koju sobib
tehiskuusk samuti. Säästkem metsa! Aga piiratud eelarvega peioodil võib ju
ka lennukeid vaadata.
Valdkond, mis Billeneevet ükskõikseks ei jäta on sõda. Praegusel ajastul, kui
maailm on liimist lahti, puudutab see ju paljusid. Hävitamine ei mõju laastavalt
ainult inimestele, vaid mõju avaldab see ka loodusele. Roheline ilmavaade
vastukaaluks võimu juhmurlusele avaldub juba päris kogu alguses, kus putukale ei
lähe väga korda inimlik sekkumine. Keegi kõvakoorik, kes iganes see siis ka on,
vaatab olukorrale üsna ükskõikselt: "...teda ei huvitanud ukraina/sõda veel vähem
tahtis see/tegelane teada venemaast..." (lk14).
Et loodus on üldse väga tähtsal kohal, siis kas ei või ehk selleski oma osa olla
linnastumisel? Võib. Looduse ees jääb inimene siiski kaotajaks, kasvõi korraks:
"...koledad autod mattuvad/ilusasse lumme kui vähe/on vaja et varjata nõdra/
inimkäe looming..." (lk69).
Tundub, et lumega on autoril läbisaamine üpris muutlik. Kui Andra Jõgis oli nt
vihane iseenda peale, et midagi ei muutu, siis Billeneeve märkab muutusi juba
pisidetailides. On luuletusi, mis räägivad iseendale vastu.
"...ja lume asemel langeb
taevast vaid selget
ning kohevat ininat"
(lk12)
"***
langeb esimest
lund avan peod
imetlen langevaid
kaunitare kes
sulavad kuni
pihud soojad"
(lk17)
Ka saapa all lirtsuv lumelörts oli kunagi meeldiv lumesadu, kõik muutub.
Aga millest siis peaks üldse luuletama? Armastusest? Lembelaulik Billeneeve
ei ole, seekord mitte, kuigi on üks luuletus pealkirjaga "LEMBELAUL", aga seegi lõpeb
ridadega: "...mis/liig see liig" (lk12). Raamat oleks kirjutatud justkui
pärast lahkuminekut, midagi on olnud, läbi saanud, möödas: "...siin oli
ilus elada/ainult lainepikkused/ei ühtinud" (lk43). Ka sellest on vaja
kirjutada, vabaneda, et edasi minna.
Kindlasti on Billeneeve autor, kes mitte ainult ei otsi, vaid ka leiab,
vaatab ja märkab, jääb iseendaks ning sekkub, ja pakub lugejale veel edaspidigi värsse.
"Ühe aknaga maailm" pealkirjana küll nimetab selleks aknaks televiisorit,
aga laiemalt on see mats kuklasse kogu tarbimishullusele, kus ei tohi,
on otse lubamatu, unustada loodus.
Kommentaarid
Postita kommentaar