Aleksandra A. T.: "Minu armastusest jätkub meile mõlemale?"


(Kirjutatud 17. november 2016)

Avameelselt armastusest


Aleksandra A. T.: "Minu armastusest jätkub meile mõlemale?"
Toimetaja: Alvar Loog
Kujundas: Aleksandra Tšoba
Küljendas Vallo Hallik
Hea Tegu, 2016
60 lk.

Millest veel, kui mitte armastusest peaks üks noor naisterahvas kirjutama. Ta teeb seda, ta
teeb seda jälle (’’Armastus vaikib mind maha’’ Pärnu: Hea Tegu, 2014). Raamat jaguneb neljaks, kuigi on pühendatud ja ilmselt inspiratsiooni saanud luuletaja elukaaslaselt Rim`ilt. Esimene luuletus lk 7 jäi kohe alguses ette, sellest lihtsalt ei saanud niisama üle. Pärast, kui oli terve raamat läbi loetud, tundus kõige parem olevat siiski just see,  s.t., kogu on hästi toimetatud. Hindan autori ausust ja siirust, samas, tähelepanuta ei jää ka esivanemad. Ei oskagi väga neid luuletusi iseloomustada, need on nii armastusest, suudlemisest, duši all käimisest kui ka lahusolemise valust ning ...
Kirjutatud oleks need nagu päeviku sissekanded vms, mis lisab veelgi intiimsust, mida niigi rõhutab
kaanekujundus.

armastus

see on vist see
kui sa ei mäleta
kuidas temata
maitses kohv

ja kui ei kujuta
enam ette
et see temata
üldse maitseb
(lk 12)

olla katki
ja olla samaaegselt armastatud
võib lõppeda kaunilt

me võime paraneda kokku
(lk 23)


Goodreads



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Gustav Suits. Elu Tuli.

Kujutis
  Eelrevolutsioon Gustav Suits. Elu Tuli. Eesti Raamat. 1984. 104 lk.   Ühte laulu tahaks laulda, ühteainukest: mis kui vägev merelaene kerkiks südamest.   Nõnda kirjutas rohkem kui sada aastat tagasi Gustav Suits (1883 – 1956), kui ta gümnasistina avaldas oma esimese luulekogu. Valisin need värsid välja just seetõttu, et siin on olemas põhiline, mis kogule tooni annab. Lühidalt on siis tegemist luulekoguga, mida annab eritleda ka sõnadega: väga julge ja uljas, kohati suurustlev, idealistlik, paatoslik ning üleskutsuv. Kahtlemata oli Suits mõjutatud ühiskonna käärimistest, sest aasta 1905 oma veriste sündmustega oli ukse ees. Loomulikult pani ümberringi toimuv rahva saatusele kaasa elama.   Lugeda oli natukene imelik, sest ikkagi eesti kirjanduse käilakuju, mis nüüd mina, aga harjumine tuli üsna kiiresti. Vanade luulekogudega kohtumine ongi selline, nagu satuks kuskile muuseumi jalutama, vaatad üht ja imetled teist väljapantut, ühes ruumis on mõ...
Lisateave

Heljo Mänd. Emamaa ja Isajõgi.

Kujutis
  (Postitus, mis sai kirjutatud 30. septemberil 2016) Heljo Mänd Emamaa ja Isajõgi Faatum 2006 223 lk. Lasteluule on lasteluule. Mina usun küll, et igas inimeses on natukenegi last, olgu ta ükskõik kui vana. Lugeda ei ole küll kunagi hilja. Eks Heljo on varem ka kirjutanud luuletusi, aga ma ei ole väga palju neid lugenud. Täheke muidugi käis kunagi kodus, kui seal midagi ilmus, võisin lugeda, aga kes seda enam mäletab, see oli ju eelmisel sajandil. Pisut meenub Mõmmi Aabitsa saade, seda sai ikka vaadatud. Kuid "Emamaa ja isajõgi" tundub küll olevat kirjutataud kerge autoripoolse moraalitsev-pedagoogilise näpuvibutuse saatel, õige lähenemine. Loomulikult leiab veel loodusluulet, aastaaegada värsistusi ja palju muudki. Raamatut ilmestavad veel Maite-Margit Kotta teemakohased illustratsioonid. Üldiselt on selline heatuju raamat. Valisin neli luuletust välja, tundusid kuidagi erilised. Tähed Lumehelbed, lumetähed, rohuliblede unetähed laulavad maale talveund. Langeb lund. Tähelun...
Lisateave

Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid.

Kujutis
  (Kirjutatud 17. novembril 2019) Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid. Tõlkinud Mathura. Allikaäärne. 2019. 80lk. Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest. „Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes...
Lisateave