Kaur Riismaa: "Soekülm"

 




(Avaldatud 7. detsember 2016)

Minnes mööda südasügist teed

Kaur Riismaa: "Soekülm"

kujundanud Piia Ruber
Kirjastus Verb, 2016
88 lk.

Igal põlvkonnal ei pea, aga võib olla keegi, kes teda esindaks. Tegelikult
ei pea olema ainult üks esindaja, neid võib olla ka rohkem. Neid, kelle
sünniaasta jääb vahemikku 1980-2000, nende üheks esindajaks võib seega
luules pidada Kaur Riismaad.

Juba esimene raamat ("Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd". Pärnu: Jumalikud Ilmutused,
2011) oli juba paras lugemine, et mitte tellis, sealt lihtsalt pidi tulema veel.
Hiljem on Kaurilt ilmunud iga aasta kas üks või kaks raamatut, kas luulet või
proosat, sekka ka draamat, niisiis: agar kirjamees.

Võimalik, et ma ei taba päris õiget pakku, aga juba esimesest raamatus alates on
jäänud mulje, et Kaur on nagu koguaeg olnud täiskasvanu, lapsepõlv oleks kuhugi
vahele jäänud, võib-olla sellest lihtsalt ei olnud sünnis kirjutada. Alguses
ta kirjutas küll rolliluulet, aga mingi painav äng on ikka sisse kodeeritud kuhugi
ridade vahele. Pärast abstrakse mõtlemise avastamist on see muidugi mõistetav, samas,
kui see on eesmärk, siis on asi omal kohal. Kuid, nagu ikka, on eelnev subjektiivne
arvamus, mis ei pretendeeri viimase astme paikapidavusele.

Kunagi oli Kaur Poognas. Kirjutas sinna oma luuletusi, vahel hindas, vahest arvustas
teisi, nagu see ikka seal käis. Üks teine autor kirjutas ühe luuletuse, mis koosnes
teiste pogenistide kirjeldamisest. Sellest ei olnudki midagi, ainult as oli selles,
et nimetatud luuletuses olid kõik tegelased vastupidised, toodi esile nende antipoodid,
need, mida nad kindlalt ei ole. Nt Kauri kohta kirjutati sellised read:

Kaur Riismaa hingas välja haikukogumiku
rännates ajas asutas Siuru
visates sealt välja Tuglase
(2012)

Nii arvati Kauri kohta,  mida ta kindlasti ju ei olnud tol hetkel. Praegu ise seda
ülelugedes hakkan tõesti uskuma, et luuletajatel ja miks ka mitte teistel kirjanikel
on teatud prohvetlikud võimed. Raamatus "Soekülm" on palju haikulikkust, leia ja loe.


ära loe silpe
niigi on lühike
viinakuupäev
(lk 7)


Mis jäi silma, on tema, kuidas nüüd öelda - didaktilist laadi konstateeringud.

...elus ei lähe hästi ega halvasti,
elus saadakse hakkama...
(lk19)

***

Millegi päriselt mõistmiseks
tuleb õppida selle üle naerma.
Mitte irvitama - naerma, itsitama,
pugistama, mugistama, lagistama, lõkerdama.
Istud selgel suveööl sauna ees
ja puksud Jumalagi üle.

Kui Jumal naerab sinuga kaasa,
oled temast aru saanud,
oled maailmast aru saanud.
Kui ta mossitama hakkab,
pole sa teda mõistnud,
või oled unustanud naeru.

Ja siis ei aita miski.
(lk 66)


Haikudega seoses tuleb mulle meelde ikka kohe see idamaisuse temaatika, mis ei kanna pelgalt märgistust "made in china",  vaid on midagi muud, olgu see siis jäädvustatud nii  raamatutesse kui ka muusikasse.

Sirp

Vikerraadio





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Maie Parrik. Viies Ratas.

Heljo Mänd: "Sügise süda".

Ilmar Trull. Jänese valitud palitud.