Gustav Suits. Elu Tuli.

 

Eelrevolutsioon

Gustav Suits. Elu Tuli.

Eesti Raamat.

1984. 104 lk.

 

Ühte laulu tahaks laulda,

ühteainukest:

mis kui vägev merelaene

kerkiks südamest.

 

Nõnda kirjutas rohkem kui sada aastat tagasi Gustav Suits (1883 – 1956), kui ta gümnasistina avaldas oma esimese luulekogu. Valisin need värsid välja just seetõttu, et siin on olemas põhiline, mis kogule tooni annab. Lühidalt on siis tegemist luulekoguga, mida annab eritleda ka sõnadega: väga julge ja uljas, kohati suurustlev, idealistlik, paatoslik ning üleskutsuv. Kahtlemata oli Suits mõjutatud ühiskonna käärimistest, sest aasta 1905 oma veriste sündmustega oli ukse ees. Loomulikult pani ümberringi toimuv rahva saatusele kaasa elama.

 

Lugeda oli natukene imelik, sest ikkagi eesti kirjanduse käilakuju, mis nüüd mina, aga harjumine tuli üsna kiiresti. Vanade luulekogudega kohtumine ongi selline, nagu satuks kuskile muuseumi jalutama, vaatad üht ja imetled teist väljapantut, ühes ruumis on mõõgad, teises sepikoda jne. Jah, väga arhailine on siin kõik, mitte ainult metafoorid, vaid keel ise samuti. Kui esimene pool raamatust on selline pimedusest valguse poole liikumine a la „mõte aatemõõka taob“ (Raudlaul, lk 11), siis tagapool on ka selliseid, mis pühendet Kreutzwaldile, Juhan Liivile ja Eino Leinole, mis räägivad Soomest ja läksid mulle isegi rohkem korda. Ega`s esimene ots kehva pole, lihtsalt neil oli oma aeg, epohh, mille Suits ära tabas. Kui meelevaldselt üldistada, siis meenub Alo Mattiisen, temagi oskas olla õigel ajal õiges kohas. Samas oli see esimene kord mul lugeda raamatut, mis on Faksiimile-väljaanne. See tähendab, et raamat ilmub originaalis, nagu ta 1905. aastal avaldati. Kummaline, et vene ajal Suitsu üldse avaldati, arvestades tema saatust, toimetuses jäi keegi kindlasti autoostuloast ilma, kuid asi oli seda väärt. Silmaringi laiendamiseks ja maitse arendamiseks julgen soovitada küll.        

 

Oma saar.

 

Ma sõuan merel ja sõuan.

Üht saart mina otsin sääl.

Seda kaua ju otsinud olen

laia lageda mere pääl.

 

Mõnd saart on määratus meres,

mõnd sadamat vilusat.

Oma saart aga mina ei leia,

oma unistust ilusat.

 

Ma sõuan merel – ja hõljun

ja laened hõljuvad ka,

kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved –

oma saart aga otsin ma.

(lk 65)