Aarne Puu. Ma elan ruumis.

Meie mees Krakovis

 Aarne Puu. Ma elan ruumis.

Tiritamm. 2020. 180 lk.

Sügisel on hea luulet lugeda, siis on loodus ka kuidagi… kirkam ja meeleolukam. Avastasin mõne aasta eest Aarne Puu nimelise autori. Olin kergelt jahmunud tookord tema debüüti lugedes ja pisut üllatunud tänagi, kui sirvisin seda viimast üllitist. Ei saa just öelda, et ta väga tuntud nimi oleks, sestap mõni infokild võiks siin ikka olla, niisiis: sünniaastaks on märgitud talle aasta 1948, õppinud psühholoogiat ning filoloogiat Tartu ja Krakovi ülikoolis, viimases õpetanud isegi eesti keelt. Kõrvalt on ta veel tegelenud tõlkimisega, poola keelest on ta eestindanud nii Lemi kui ka Sapkowskit, samuti vahendanud poola keelde eesti kirjanike loomingut. Aga eks ole see luuletamine ka omal moel tõlkimine, millegi sõnastamatu sõnadesse seadmine, et maailma paremini tunnetada ja tajuda. Siia valikkogusse alapealkirjaga „Luulet 1985 – 2020“ on kokku võetud Aarne Puu, ilmselt ma ei liialda, kui ütlen, et tema poeesia paremik.

Mõne sõnaga on keeruline midagi autori tekstide kohta öelda, seal taga on ju enamasti autor ise, aga proovida võib ikka. Minu jaoks on ta hea luuletaja, sellega on ehk oluline kirja saanud. Siin kogus on mitmeid luuletusi, mis juba ilmusid tema esikkogus „Ring on nii pikk“ (1990). Ühtlasi pandi juba tookord allhoovuste jõujooned paika, mida hiljem on edasi arendatud. Ikka need küsimused enda kohta, eksistentsialism, korduvate motiividena käivad läbi aegumatud märksõnad nagu aeg, mälu, hirm, mida siis nostalgitsedes võetakse vaagida. Kusjuures tuleviku suhtes ei ole autor sugugi optimistlik, ja kui tekib mõni õnnehelgem seik, siis on need kuskil sealpool, uneilmas, teisel kaldal. Vägisi jääb mulje, et autor jätab hüvasti, palju on juttu surmast, lahkumisest, eluring saaks justkui täis, kui tsiteerida debüüdi pealkirja „Ring on nii pikk“. Siiski on autor palju käinud ja näinud, satutakse küll Kadrioru parki jalutama, Tallinna vanalinna, Hiiumaale ja Euroopasse, aga ikka ollakse kurb, mõtlik, et mitte öelda nukkertõsine. Tema naljatamised on samuti musta huumoriga varjundatud „… maja taga kasvavad / õunapuud ja seened / meil on ka toredad naabrid / eile nad kostitasid meid / võrratu puskariga…“ ( Nädalalõpp, lk 80). Kaanepilt on küll heledates toonides, kuid luules jääb domineerima pigem pimedus. Vormilt on tegemist lakoonilise vabavärsiga, mida on väga lihtne lugeda, sest erilist keelelist akrobaatikat ei harrastata, samuti ei ole luuletused kujunditega üle koormatud. Valitseb juhanliivilik lühidus ja põhjamaine kainestev kargus. Aga paremat aimu annavad luulest ikka värsid ise, millest mõned siia ära toon.

Oktoobris soovitati lugeda jubejutte, leidsin ühe, milles ei räägita küll juttu, kuid teatav õõv on sellest hoolimata kohal.

Salahirmude hunt

Ööpimeduse

ja salahirmude hunt

hiilib nüüd jälle

igal kuuvalgel ööl

meie hingede ligi

seal me siis vähkreme

kuum-karedas voodis

unetult hommikuni

me palged kahvatavad

liikmetest pageb jõud

ja koiduhahetuseni

me laubal pärlendamas

külm ja kleepuv

hirmuhigi

(lk 57)

Midagi iroonilist, midagi eestlaslikku

Eesti rahva laul

Rigadi-rägadi

risti -rästi

mida me teeme

teeme hästi

teeme nii

nagu meid kästi

lükkame maha

tallame porri

pärast kui vaja

tõstame püsti

ega ühma

isegi

sorry

(lk 140)

***

Ma

olen lugenud

tuhandeid raamatuid

häid ja kehvemaid ning kriminulle

olen kirjutanud luuletusi

halbu natuke paremaid

ehk paar tükki

jääb neist ka kirjanduslukku

olen armastanud kümneid naisi

saledamaid ja paksemaid

korralikke ja Viru litse

aga ometi ütlevad kõik

et mul on ainult

see üks

elu

(lk 53)

Luuletusi on siin palju, ühe istumisega lugemiseks isegi liiga ohtralt, koguarv annab tulemuseks 158 teksti. Mis ma siin välja toon on ainult jäämäe veepealne osa. Ka luulet on erinevat, kui iga luuletus kirjutada ümber proosaks, mitte sonett novelliks, aga kas või vabavärss jutustuseks, oleks luule maht ehk suurem kui proosal ongi. Kuhu ma jõuda soovin, on see, et minu isikliku arvamuse kohaselt on luule tuum siiski lembelüürikas, mida on palju kirjutatud, tehakse praegu ja luuakse veel loodetavasti edaspidi juurde. Kuigi mingi ammendumise, korduma kippumise oht valitseb ka luules, tundub see, mille siia pikaks venima kippuva postituse lõppu leidsin, kuidagi algupärane, sundimatu ja empaatiline.

***

Aeglaselt

ja hingeldades

tõuseb armastus

mööda nagisevat puutreppi

vahepeal istub puhkama

on juba vana ja väsinud

trepist alla komberdav saatus

märkas teda

istus kõrvale tegi juttu

pakkus suitsu ja pudelist rüübet

nüüd on armastusel

päevad täis tööd ja tegemist

õhtul keedab ta tahmunud potis süüa

päeval korjab

õllepurke ja pudeleid

mida siis saatus tassib

oma võidunud seljakotis

kokkuostupunkti

kui sajab vihma

vaatavad nad

õhtuti telekat

näib et neil

on tõesti

koos

hea

olla

(lk 26-27)