Eda Ahi. Sadam.
(Kirjutatud 31. august 2017)
Pessimistlult optimistlikud toostid
Eda Ahi. Sadam.
Kujundanud Piia Ruber
Verb
2017, 48lk.
Käisin korra raamatukogus, hakkas silma, ilmast hoolimata, kaasa võtsin.
Et siis: Eda Ahi, nimi ei tohiks olla võõras. Hiljem guugeldasin üle,
ühe arvustuse ainult leidsingi, see-eest on autoriks Brita Melts, see-eest
on see Sirbis (18.08. 2017 "Hea ja mõru"), njah, mis siin enam lisada.
Tasub lugeda. Ei ole tellis, ei tuhaplokk, ööakapil palju ruumi ei võta, hea.
Luulekoguna mõru kui pihlakavein, kohati muserdav. Isegi ümbrist ilmestvad
hallid ja mustad murelinnud, natukene meeleheite piirimaid kompav, olemise olemisse
süüviv-puuriv. No, ei taha öelda, et ta sünge on, kindlasti saab veel süngemalt,
aga milleks.
aiaäärne
on porikuu. ma vaatan maha.
ja maa on jälle must mis must.
ei tahaks minna aia taha,
kuid aed ei paku elamust.
ei kipu paradiisiaeda,
ei julge minna aia taha -
kui saaks kord üle müüri kaeda,
võiks ennast rahus maha kanda.
(lk17)
Tiina
mul ei tulnud täna öösel und.
paistis, et ma olen libastunud.
kartma lõin, et olengi nüüd hunt.
oleks see vast kogu peole prunt,
loole lõpp ja kõigele karmauhh.
värisesin natukene aega.
siis sosistasin isekeskis: auh.
milleks lasta varitseda ohul,
selmet teda varitseda ise?
kui tõesti läheb vaja hundiulgu,
et pelutada teda, siis las tulgu.
see on minu auväärt hundikohus.
sest mulle istub, kui on elus lust,
istub, kui on uljast ulakust.
selle eest on lausa mõtet seista
hoolimata libastumisohust.
(lk40)
reas
me seisame sirgelt hüperboreas,
me seisame sirges ja sitkes reas
ega lähegi läbi mere
sest et ei ole mõtet: on mõõn.
meil on ikka need laulud peas
juhuks kui ükskord on lainel hari
mis lööb puhtaks liisunud meeled.
siis kui on jälle midagi trotsida.
ma mõõnan, et prahti on üleliia.
aga ma möönan, et mõni asi
on endiselt kindlasti üle prahi.
seda vist tasubki otsida.
ei teagi, kelle me oleme talled.
kuid meie karjale meeldivad karid.
(lk44)
Kommentaarid
Postita kommentaar