Leonhard Lapin: "Isiklik"

 

(5. november 2016 kirjutatud)

Kevad ja teised tegelased

Leonhard Lapin: "Isiklik"
Albert Trapeež: "Üleüldine"
Eesti Keele Sihtasutus, 2008.
77 lk.

Omapärane lahendus on leitud luulekogule. Esimese 2/3 on kirjutanud
Lapin enda nime all, viimase kolmandiku aga enda esinejanime, Trapeež,
alt, kuid eks lugeja tunneb ikka ära, kes on kes.

Trapeež juba teab, kuidas värsistada suhet ümbrusega ja kirge. Ent siiski, teemaarenduse kohta võiks
ju öelda, et kuidas nii, kas on sobiv ikka, kuid meil on vaba maa, miks mitte. 
Enamus luuletusi on lühikesed, mõneti vihjetega idamaadele, pealkirjadeta, siis on veel pühendused,
paar rolliluuletust ja lõpus mõlgutus valgusest, mis särab me südames tänu loodusele.
Ega siin midagi imestada ei ole, head vabavärssi Lapin valdab, selline kerge lugemine.
Poliitiliselt, jah, tõmmatakse vett nii EL-le kui ka president Bushile, kuid armastuse
orgaaniline pool on oma väljapeetud moel pisut jahmatav, mis võib esmakohtumisel panna
kulmu kergitama. Kas ei oleks võinud olla märget, et alla 12a keelatud vms, aga tänapäeval
käivad asjad kiiremini ja kiirendatud korras nagunii, nii et  väike raputus siis Lapinilt.
Eks ta natukene ropp on, kuid õige asja eest, kus midagi varjatud ei ole, tuleb tunnistada
ainult autori julgust öelda, kirjutada, mida mõtles ja mida koges. Aususe eest on minul poolt igatahes pöial püsti.


kevad imetleb kirsiõit

kevad kirsiõit

kas veel hetke

mu embuses olla võid

(mai 2007, lk 13)


sügistuul surub
läbi südame
nagu läbi sõela
eilseid tundeid
tänasteks

(30.10.2007, lk 19)


muidu seda nagu polekski
muud tööd tegemised

äkki
täitub verega
jäigastub
tunnen
et mul on veel üks jäse
teistest tunduvalt tähtsam
ja suurem

mul on üks roll veel

olla mees

(2008, lk 39)

televisioon
on elule peale tõmmatud
plastikust kondoom

(16.01.2008, lk 59)


Eesti Ekspress

Sirp

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Gustav Suits. Elu Tuli.

Kujutis
  Eelrevolutsioon Gustav Suits. Elu Tuli. Eesti Raamat. 1984. 104 lk.   Ühte laulu tahaks laulda, ühteainukest: mis kui vägev merelaene kerkiks südamest.   Nõnda kirjutas rohkem kui sada aastat tagasi Gustav Suits (1883 – 1956), kui ta gümnasistina avaldas oma esimese luulekogu. Valisin need värsid välja just seetõttu, et siin on olemas põhiline, mis kogule tooni annab. Lühidalt on siis tegemist luulekoguga, mida annab eritleda ka sõnadega: väga julge ja uljas, kohati suurustlev, idealistlik, paatoslik ning üleskutsuv. Kahtlemata oli Suits mõjutatud ühiskonna käärimistest, sest aasta 1905 oma veriste sündmustega oli ukse ees. Loomulikult pani ümberringi toimuv rahva saatusele kaasa elama.   Lugeda oli natukene imelik, sest ikkagi eesti kirjanduse käilakuju, mis nüüd mina, aga harjumine tuli üsna kiiresti. Vanade luulekogudega kohtumine ongi selline, nagu satuks kuskile muuseumi jalutama, vaatad üht ja imetled teist väljapantut, ühes ruumis on mõ...
Lisateave

Heljo Mänd. Emamaa ja Isajõgi.

Kujutis
  (Postitus, mis sai kirjutatud 30. septemberil 2016) Heljo Mänd Emamaa ja Isajõgi Faatum 2006 223 lk. Lasteluule on lasteluule. Mina usun küll, et igas inimeses on natukenegi last, olgu ta ükskõik kui vana. Lugeda ei ole küll kunagi hilja. Eks Heljo on varem ka kirjutanud luuletusi, aga ma ei ole väga palju neid lugenud. Täheke muidugi käis kunagi kodus, kui seal midagi ilmus, võisin lugeda, aga kes seda enam mäletab, see oli ju eelmisel sajandil. Pisut meenub Mõmmi Aabitsa saade, seda sai ikka vaadatud. Kuid "Emamaa ja isajõgi" tundub küll olevat kirjutataud kerge autoripoolse moraalitsev-pedagoogilise näpuvibutuse saatel, õige lähenemine. Loomulikult leiab veel loodusluulet, aastaaegada värsistusi ja palju muudki. Raamatut ilmestavad veel Maite-Margit Kotta teemakohased illustratsioonid. Üldiselt on selline heatuju raamat. Valisin neli luuletust välja, tundusid kuidagi erilised. Tähed Lumehelbed, lumetähed, rohuliblede unetähed laulavad maale talveund. Langeb lund. Tähelun...
Lisateave

Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid.

Kujutis
  (Kirjutatud 17. novembril 2019) Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid. Tõlkinud Mathura. Allikaäärne. 2019. 80lk. Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest. „Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes...
Lisateave