Manfred Dubov: "Täna leitakse kõik üles"

 

(Kirjutatud 8. detsember 2016)

Uinumatu unistaja

Manfred Dubov: "Täna leitakse kõik üles"
Toimetaja: Carolina Pihelgas
Kujundaja: Alex Dubov
illustratsioonid: Manfred Dubov
Värske Raamat #18, 2016
Kirjastus: SA Kultuurileht
64 lk.

Värske Rõhu tutvustus: Manfred Dubov (s 1986) on noor eestivene autor,
kelle täpne ja minimalistlik luulekeel mõjub nagu rida eredaid välgusähvatusi.
Kujundid on ekspressiivsed, autori hoiak pingsalt eksistentsiaalne
ja intiimsed elamused võtavad kosmilise mõõtme.
«Täna leitakse kõik üles» on Manfred Dubovi esimene raamat.
Teksti saadavad autori illustratsioonid.

Võib öelda küll, et see on üks selle aasta absurdiluule pärl. Juba sissejuhatuses
on antud asjakohane viide:

Raamat sünni,
armastuse ja
õppimise absurdist.
(lk 3)

Karta on, et ega laiadele massidele mõeldud raamatuga just tegu ei ole, aga kui on
huvi lugeda luuletusi, siis neid veel lugeda, siis veel ja siis igaksjuhuks veel,
ilma, et seal taga nüüd kõik oleks kristallselgelt arusaadav, siis sellisteks puhkudeks
on meeldivad üllatused garanteeritud.
Kasutades primitiivset lähenemist, võib väita, et tegemist on ühe noormehe maailma
avastamisega, suhestumisega selle sees ja sellesse ning samuti oma koha otsimisega.
Maailm, mis ümbritseb - luustub. Autor seal sees - muteerub. Kõik muutub, kuid midagi
ikka püsib, või muutub kõik püsivalt.
Eraldi tasub kindlasti kiita keelekasutus, millest lausa õhkab isikupärasust. Olgu selleks
siis mäng või vastandused.


Täna leitakse kõik üles

1

täna leitakse kõik üles
absurd ulatub minuni

kõik mida veel pole
voolab eimillestki läbi
tumeda jõena minu poole

mind pole veel siin
...
(lk 10)


Rõõmurõdu

rõõmurõdu
hele maja
hele päev
muusikamaja
absurdikool

rõõmurõdu
kallis aed
vaikne rahu aed
rahuviljad

pidev karje üle majaskeleti

maa seest roogime välja vihmaussid
ja anname kanadele
öösel ärkavad
maa seest sekelettloomad

ploomipuu
ploomi sees
inimluu

öösel õitsevad kõige luustunumad lilled.
(lk 14)


Kõue kodus

8

...
mu hing on kõuepüüdja
laiali uhutud mõtted
sirutuvad nööridena üles
nagu närvid taeva poole
kalju erosiooni hapruses
päeva ruumis saab kõik kokku
kaja joonistab mu hinge kontuurid
...
(lk 57)

ERR