Aarne Puu. Ring on nii pikk.

 

Kui rahutus rõhus

 

Aarne Puu. Ring on nii pikk.

Eesti Raamat. 1990. 88 lk.

 

 

Täitsa juhuslikult avastasin kolme aasta eest raamatukogu maha kantud teoste riiulist selle luulekogu. Võtsin kohe muidugi kaasa, lugesin läbi ja peaaegu unustasin. Toona tundus autor täiesti tundmatu nimi, kuigi luuletustes midagi justkui oli. Nüüd, mõni aasta hiljem, kui olin juba lugenud Lemi ja leidsin Aarne Puu värsikogu „Ma elan ruumis”, otsisin selle luulevihu üles ning lugesin uuesti üle. Ei saa öelda, et see raamat ülearu tähelepanu oleks ilmudes pälvinud. Vaatasin Digar.ee lehe kaudu 1990/91. a. Loomingu numbrid üle, aga ei leidnud ühtki arvustust, ilmselt olid siis liiga segased ajad ning teised võtsid rohkem leheruumi. Ega imestada ei tasu, kaanepiltki on ju sel luulekogul üsna kahvatu ja oma väikse formaadi tõttu ta märkamata võiski jääda.

 

Aarne Puu nimi on nii võõras, et ma kohe ei teagi… olgu siis vähemalt tagakaanelt laenatud tutvustus siin ära toodud:

 

„Olen sündinud Tallinnas 1948. a. Lõpetanud Jõhvi 5. kk., õppinud TRÜ-s ja lõpetanud Krakovis Jagiello ülikooli poola filoloogina. Pärast lõpetamist vabakutseline tõlkija. Elan Krakovis. Olen vahendanud poola keelde P.-E. Rummo, A. Alliksaare ja J. Kaplinski luulet ning Fr. Tuglase, A. Valtoni, M. Undi, V. Vahingu jt proosat.  Poola keelest olen tõlkinud A. Bahdaj ja W. Chotomska lasteraamatuid ning S. Lemi teosed „Solaris” ja „Eden”. Krakovi kirjastuses „Wydawnictwo Literackie” ilmus 1989. a. minu  poolakeelne esikkogu „Jezioro mojej pamieci” (Minu mälu järv), millele omistati A. Bursa nimeline preemia aasta parima luuledebüüdi eest.”

 

Muuseas, sisu kokkuvõttes öeldakse tema luule kohta nõnda:

 

„Autor on seni tuntud poola keelest ja poola keelde tõlkijana. Tema esimeses eestikeelses luulekogus valdavad nostalgilised, eksistentsiaalsed motiivid, ta lähtub sageli märksõnadest nagu aeg, mälu, turvalisus, maailmahirm, vastutus.”

 

Jah, eks ta üks omapärane luulekogu on. Valdavalt jääb mulje, et autor ei varja oma pettumust ümbruse, keskkonna ja kaaskodanike suhtes. Ainus luuletus, mis mulle juba kolme aasta tagant meelde jäi, oli just nimelt see:

 

Seisab kühmus eideke  

külmast sinised käed

langeb lumi 

külmunud maapinnale

tõttavad inimesed

külmad silmad

seiravad eidekest

langeb lumi

homme on

jõulud

(lk 6)

 

Seda luuletust võib pidada erandlikuks, sest siin on edasi antud  naturalistlik pilt, tabatud hetk. Kui ülejäänud tekstid on konkreetsuse-abstraktsuse teljel viimase väljenduslaadi poole kaldu, siis too külmetav eideke jäigi meelde tänu oma visuaalsele kujutamisele. Et kõrvalseisjad seal tänaval ükskõiksed on, seda ei tasu vist lisada.

Ülejäänud luuletused on, kuidas nüüd öelda,  sisekosmose kaemused, arvamuste avaldused, enesemääramised. Kindlasti on siin teatav osa ajastul, mil need värsid on kirjutatud. Eelmise sajandi lõpu 80ndate teine pool ei ole just aeg, millega võiks luuletaja rahul olla, kui ei olda just kroonukirjanik, mida Aarne Puu kindlasti ei ole kunagi olnud. Samas on  autor kuidagi vaguralt viisakas ja vaoshoitud, ei ole lahmimist ega midagi, et noored vihased mehed, teevad, mis tahavad. No kirjutamise aegu oli autor juba neljakümne künnisel ka, mis siis ikka enam kurikaga vehkida. Kuidagi küpsed on need värsid, mida ilmestavad veel Mati Pärki napid pildid. Aga see äng, tusk ja hallus, mis siit läbi kumab, jätab üsna rusuva mulje. Kohati siiski unistatakse ka helgemast homsest, aga siis jälle ollakse skeptiline isegi tuleviku suhtes, kuskil pimedas ja uneilmas on mingi parem  paik, kuid oma kohta justkui ei leita, olemasolev reaalsus ei sobi luuletajale. Ja kui jääbki tabamata, et mis seda masendust täpsemalt põhjustab, on siiski selle tusa teostus täitsa rahuldav. Et ajahammas neid värsse väga purenud ei ole, võib pidada seda kordaläinud debüüdiks.

 

 

***

Tahaks enese sisse 

sulgeda mõrased mõtted

kõik mis kibeleb keelel 

põhjast kerkinud setted

kraabiks kämblaga kokku

võtaks selga siis koorma

tasa asutaks teele

nagu toonagi

üksindust kaugusest tooma 

(lk 38)

 

 ***

Ööl on unetusest

punsunud silmad

suus püsib kibemõrkjas

sapi ja tänase

hommiku maitse

kõigist ja kõigest                       

oled kuidagi märkamatult

eemale tõugatud

ilma jäetud

ja ainult pimedast tühjusest

leida võid viivuks

veel kaitset

(lk 54)

 

 ***   

Las                                                                                                                               

küsimus   

jääda ja uudishimu  

püsigu ikka meil meeles

sest muidu ei saaks

me iialgi vastust

üheski maailma

keeles 

(lk 68)

 

 

***

Olen

maailmameres

ujuva väikese

jäätüki viimane kild

minu külmas ja

kahvatus veres

on säilinud

ainult veel

punava päikese

põletavkuum ja

kõikesulatav

hirm

18. 11. 87

(lk 74)