Freddy Grenzmann. Sigalind.

 

Äratundmisrõõmu argipäeva

Freddy Grenzmann. Sigalind.
Paranoia
Koostas: Hasso Krull.
Illustreerija: Tuuli Aule.
106lk. 2017.


Punk on lahe, punk ei ole surnud. Kui see pungilaine siiamaile jõudis, siis ma olin alles
mähkmetes ja kuulasin paremal juhul raadiot. Aastaid hiljem, teismelisena, kuskil 90-ndatel
kuulasin, fännasin ja muidugi ostsin juba kassette ka . Veider oli veel see, et kuigi ametlik
suund muusikas oli vaibakloppimine, aga kuskil keldribaarides vohas punk täitsa vabalt a la "Baar 13"
kuskil Laial tänaval Tallinnas, midagi vist toimus "Levist väljas" ning siis veel "Von Krahl".
Ja mis on pungil üldse ametlikkusega pistmist.
Psühhoterror laval oli toona ehk on siiani ikka vägagi toores energiapomm. Kuigi reaalsuses
võivad ju bändimehed käia kellast kellani tööl, ei pelga punk näitamast keskmist süsteemile, olles
vajadusel sotsiaalkriitiline, no kas ei ole siis kergendav kedagi lihtsalt saata persse.
Probleeme ei uputata ainult alkoholi, väljundi saab ka muusika, ja naised ei jää kõrvale.
Selleski raamatus on palju laulutekste, eks ole see piir luule ja laulteksti vahel niigi hägune.
Ohtralt leiab siit ka pildimaterjali.

novembri lõpp
keegi ei pannud tähele
kui mitme viinaga ma
nahhui tõmbasin
sigarette
leidsin ka
kõrva tagant
terve tosina
(lk, kuskil alguse poole)

tänaval

kena plika kenas toas
aknast alla vahib
vahi mind, olen siin
kuum kui saunaahi

tänaval on külm
hulle, joodikuid ja pätte
ära kuse, tule välja
tule anna mulle kätte

(lk, taga pool juba)

ma armastan tänavaid
sooja köögi aknast
kustunud konid
just siis, just nüüd
ja siis on hommik
on võimalik, et hommik
on võimalik

(lk, päris lõpus)

ERR