Freddy Grenzmann. Sigalind.


 


Äratundmisrõõmu argipäeva

Freddy Grenzmann. Sigalind.
Paranoia
Koostas: Hasso Krull.
Illustreerija: Tuuli Aule.
106lk. 2017.


Punk on lahe, punk ei ole surnud. Kui see pungilaine siiamaile jõudis, siis ma olin alles
mähkmetes ja kuulasin paremal juhul raadiot. Aastaid hiljem, teismelisena, kuskil 90-ndatel
kuulasin, fännasin ja muidugi ostsin juba kassette ka . Veider oli veel see, et kuigi ametlik
suund muusikas oli vaibakloppimine, aga kuskil keldribaarides vohas punk täitsa vabalt a la "Baar 13"
kuskil Laial tänaval Tallinnas, midagi vist toimus "Levist väljas" ning siis veel "Von Krahl".
Ja mis on pungil üldse ametlikkusega pistmist.
Psühhoterror laval oli toona ehk on siiani ikka vägagi toores energiapomm. Kuigi reaalsuses
võivad ju bändimehed käia kellast kellani tööl, ei pelga punk näitamast keskmist süsteemile, olles
vajadusel sotsiaalkriitiline, no kas ei ole siis kergendav kedagi lihtsalt saata persse.
Probleeme ei uputata ainult alkoholi, väljundi saab ka muusika, ja naised ei jää kõrvale.
Selleski raamatus on palju laulutekste, eks ole see piir luule ja laulteksti vahel niigi hägune.
Ohtralt leiab siit ka pildimaterjali.

novembri lõpp
keegi ei pannud tähele
kui mitme viinaga ma
nahhui tõmbasin
sigarette
leidsin ka
kõrva tagant
terve tosina
(lk, kuskil alguse poole)

tänaval

kena plika kenas toas
aknast alla vahib
vahi mind, olen siin
kuum kui saunaahi

tänaval on külm
hulle, joodikuid ja pätte
ära kuse, tule välja
tule anna mulle kätte

(lk, taga pool juba)

ma armastan tänavaid
sooja köögi aknast
kustunud konid
just siis, just nüüd
ja siis on hommik
on võimalik, et hommik
on võimalik

(lk, päris lõpus)

ERR

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Gustav Suits. Elu Tuli.

Kujutis
  Eelrevolutsioon Gustav Suits. Elu Tuli. Eesti Raamat. 1984. 104 lk.   Ühte laulu tahaks laulda, ühteainukest: mis kui vägev merelaene kerkiks südamest.   Nõnda kirjutas rohkem kui sada aastat tagasi Gustav Suits (1883 – 1956), kui ta gümnasistina avaldas oma esimese luulekogu. Valisin need värsid välja just seetõttu, et siin on olemas põhiline, mis kogule tooni annab. Lühidalt on siis tegemist luulekoguga, mida annab eritleda ka sõnadega: väga julge ja uljas, kohati suurustlev, idealistlik, paatoslik ning üleskutsuv. Kahtlemata oli Suits mõjutatud ühiskonna käärimistest, sest aasta 1905 oma veriste sündmustega oli ukse ees. Loomulikult pani ümberringi toimuv rahva saatusele kaasa elama.   Lugeda oli natukene imelik, sest ikkagi eesti kirjanduse käilakuju, mis nüüd mina, aga harjumine tuli üsna kiiresti. Vanade luulekogudega kohtumine ongi selline, nagu satuks kuskile muuseumi jalutama, vaatad üht ja imetled teist väljapantut, ühes ruumis on mõ...
Lisateave

Heljo Mänd. Emamaa ja Isajõgi.

Kujutis
  (Postitus, mis sai kirjutatud 30. septemberil 2016) Heljo Mänd Emamaa ja Isajõgi Faatum 2006 223 lk. Lasteluule on lasteluule. Mina usun küll, et igas inimeses on natukenegi last, olgu ta ükskõik kui vana. Lugeda ei ole küll kunagi hilja. Eks Heljo on varem ka kirjutanud luuletusi, aga ma ei ole väga palju neid lugenud. Täheke muidugi käis kunagi kodus, kui seal midagi ilmus, võisin lugeda, aga kes seda enam mäletab, see oli ju eelmisel sajandil. Pisut meenub Mõmmi Aabitsa saade, seda sai ikka vaadatud. Kuid "Emamaa ja isajõgi" tundub küll olevat kirjutataud kerge autoripoolse moraalitsev-pedagoogilise näpuvibutuse saatel, õige lähenemine. Loomulikult leiab veel loodusluulet, aastaaegada värsistusi ja palju muudki. Raamatut ilmestavad veel Maite-Margit Kotta teemakohased illustratsioonid. Üldiselt on selline heatuju raamat. Valisin neli luuletust välja, tundusid kuidagi erilised. Tähed Lumehelbed, lumetähed, rohuliblede unetähed laulavad maale talveund. Langeb lund. Tähelun...
Lisateave

Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid.

Kujutis
  (Kirjutatud 17. novembril 2019) Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid. Tõlkinud Mathura. Allikaäärne. 2019. 80lk. Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest. „Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes...
Lisateave