Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm"

 



(10. novembril 2016 kirjutatud)


Lugejaga isekeskis

Jüri Kolk: "Igapidi üks õnn ja rõõm"
Toimetaja fs
Kujundaja Andres Rõhu
Eesti Keele Sihtasutus, 2016
100 lk.

 Jüri Kolk on üllatavalt paljukirjutav kirjanik, lausa käilakuju meie luules. Seitsme aasta jooksul on temalt ilmunud
tervelt üheksa raamatut.
 Vikipeedia lehel järgi on nimekiri selline:

    "Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)" Tartu: Võluri tagasitulek, 2009
    "Jää on paksem kui veri" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2011
    "Seitse surmavoorust" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
    "Ära mine valguse poole" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2013
    "Teisipäevamaa" (proosakogu)Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
    "Otse aia taga" Pärnu-Saarde: Jumalikud Ilmutused, 2014
    "Mee lakkumine ei ole meelakkumine: Jumalikud ilmutused, 2015
    "Suur võidujooks" (proosakogu) Tuum, 2015
    "Igapidi üks õnn ja rõõm" EKSA, 2016

 Pilkupüüdev on juba raamatu kaanekujundus. Mustal tausatl laiali pillatud punased ruudud ja ristkülikud, mis meenutavad
luuletusi, kuigi neis ei ole sõnu. Aga võib-olla on see mingi vihje, kutse, tule ja loe. Pisut meenutavad need
kastid kunagist arvutimängu Tetris. Ei tea, mis oli kujundajal mõttes, kui ta seda kaant tegi, igatahes eristuv on see küll.
 Riiulil märkasin kohe raamatut "Igapidi...", sest asetses see seal mitte seljaga mööduja poole, nagu tavaliselt, vaid
lapiti. Teada vana trikk kauba väljapanijate poolt küll, kuid ikka läksin õnge, ega ma ei kahetse ka.

 Väheste luulekogude põhjal, mis ma lugenud olen, on tekkinud arusaamine, et seda saab koostada kahte moodi. Üks on selline
traditsiooniline, kuhu koondatakse luuletused, mis on pühendatud mingile kindlale teemale, näiteks kevad, meri vms. Teine
viis on koguda teatud perioodil kirjutatud luuletused ja need avaldada, ilma, et need oleksid mingi ühe teemaga piirduvad.
"Igapidi..." on raamat, milles just viimane moodus on rakendamist leidnud.
 Võib ju ühe ühisnimetaja leida, kellest Kolk räägib, see kes on Inimene. Arusaadav, et sellist pöördumist teeb autor temale
omasel moel. Kõige levinum võte selleks on laenamine teiste tekstidest, erinevatest aegadest ja maadest. Laenamises pole midagi
ehmatavat, seesinane raamat sai ka mul laenatud raamatukogust. Laenamine on üks üsna üldine tegevus, miks seda siis mitte kasutada
luules.
 Kelle poole Kolk pöördub? Ehk on see lugeja naaber, kolleeg, sõber, tuttav, lugeja ise, kõik on võimalik.

 Jäin arutlema, et kuidas on võimalik sellist produktiivsust, mida Kolk näitab, tõlgendada. Ühe versioonina on see kindlasti
erakordselt suure eruditsiooni tulemus, mõistagi. Teistpidi saab tõdeda, et kuna elame infoajastul, kus avades TV või interneti
või nutiseadme, on oht jääda infolaviini alla. Seda on kõikjal. Kolk asetub praegusesse aega ka samuti, kui infokildude kaskaad,
võtab vastu, annab tagasi, kuid teeb seda hästi.



tüvitekst

laena meislit taevaisa
tüvitekst mul mõlgub meeles
mitu kurja käsku-keeldu
inimhinge uuristleksin
et nad pureleks kui koerad
viskaks kivi igal juhul
kõik et oleks kõigi vastu
igal õigus suurem teistest
(lk 63)

kõnekäändude muutumisest ajas

olen rikas
nagu ratsahobune
suurauad
sadul
ja kannused
(lk 70)

puudus

kui sõnu ei
oleks
ma luuletaks
haamriga
(lk 72)


ACTA NUBIS (Aare Pilv)

Sirp

ERR (Kärt Kelder)

Draamablog





Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Gustav Suits. Elu Tuli.

Kujutis
  Eelrevolutsioon Gustav Suits. Elu Tuli. Eesti Raamat. 1984. 104 lk.   Ühte laulu tahaks laulda, ühteainukest: mis kui vägev merelaene kerkiks südamest.   Nõnda kirjutas rohkem kui sada aastat tagasi Gustav Suits (1883 – 1956), kui ta gümnasistina avaldas oma esimese luulekogu. Valisin need värsid välja just seetõttu, et siin on olemas põhiline, mis kogule tooni annab. Lühidalt on siis tegemist luulekoguga, mida annab eritleda ka sõnadega: väga julge ja uljas, kohati suurustlev, idealistlik, paatoslik ning üleskutsuv. Kahtlemata oli Suits mõjutatud ühiskonna käärimistest, sest aasta 1905 oma veriste sündmustega oli ukse ees. Loomulikult pani ümberringi toimuv rahva saatusele kaasa elama.   Lugeda oli natukene imelik, sest ikkagi eesti kirjanduse käilakuju, mis nüüd mina, aga harjumine tuli üsna kiiresti. Vanade luulekogudega kohtumine ongi selline, nagu satuks kuskile muuseumi jalutama, vaatad üht ja imetled teist väljapantut, ühes ruumis on mõ...
Lisateave

Heljo Mänd. Emamaa ja Isajõgi.

Kujutis
  (Postitus, mis sai kirjutatud 30. septemberil 2016) Heljo Mänd Emamaa ja Isajõgi Faatum 2006 223 lk. Lasteluule on lasteluule. Mina usun küll, et igas inimeses on natukenegi last, olgu ta ükskõik kui vana. Lugeda ei ole küll kunagi hilja. Eks Heljo on varem ka kirjutanud luuletusi, aga ma ei ole väga palju neid lugenud. Täheke muidugi käis kunagi kodus, kui seal midagi ilmus, võisin lugeda, aga kes seda enam mäletab, see oli ju eelmisel sajandil. Pisut meenub Mõmmi Aabitsa saade, seda sai ikka vaadatud. Kuid "Emamaa ja isajõgi" tundub küll olevat kirjutataud kerge autoripoolse moraalitsev-pedagoogilise näpuvibutuse saatel, õige lähenemine. Loomulikult leiab veel loodusluulet, aastaaegada värsistusi ja palju muudki. Raamatut ilmestavad veel Maite-Margit Kotta teemakohased illustratsioonid. Üldiselt on selline heatuju raamat. Valisin neli luuletust välja, tundusid kuidagi erilised. Tähed Lumehelbed, lumetähed, rohuliblede unetähed laulavad maale talveund. Langeb lund. Tähelun...
Lisateave

Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid.

Kujutis
  (Kirjutatud 17. novembril 2019) Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid. Tõlkinud Mathura. Allikaäärne. 2019. 80lk. Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest. „Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes...
Lisateave