Kalle Muuli. Sajus.

 

Kalle Muuli. Sajus.

Eesti Raamat.

1986. 48 lk. 

Väga lihtsustatult saab inimesed jagada kaheks, üks tasand on meediakuvand, millise pildi temast maalib ajakirjandus, teine see, kuhu kuuluvad vähemtuntud teemad. Viimaste alla võib tinglikult paigutada hobid ja harjumused, millest iga päev ei kuule, sest need lihtsalt ei ületa päevauudiste künnist. No võtke näiteks Kalle Muuli (1958), tuntud ajakirjanik ja puha, aga kes oleks võinud arvata, et ta on avaldanud ka luulet, mõni üksik. Ja peale selle, Muuli on tegelenud veel paljude muude asjadega, sellesinase luulekogu tagakaanelt loen, et ta on töötanud laadijana, puusepana, juriskonsuldina ning ajakirja „Pioneer“ toimetuses.

Alles nüüd avastasin täitsa juhuslikult, et olen Muuli luulega juba varemgi kokku puutunud. Jaan Sööt ansamblist Jäääär korjas siit raamatust üles read: Õhk kõnnib tänaval Sa tuled / Su kannul lompides lööb helendama vesi... jne. Sellest tehti laul, mida olen raadiost kuulnud, aga autorit ma siis veel ei teadnud, nüüd on siis sellega asi ühel pool. Samuti meenub, et suvel sirvisin vanu Nooruse numbreid, võis olla 1986. a. nr, kus Muuli tegi oma esimese trükiproovi, nii et eraldi kogu välja andmine oli asjade loomulik käik.

Autor oli selle põimiku avaldamise aegu 28 aastane, eks see jätab oma pitseri ka tema värssidele. Ma arvan küll, et need olid noore vere tuksed ja kihelused, mille kohta koostajad märgivad: Esikkogu kätkeb põhiliselt isikuluulet, mis käsitleb „mina“ eksistentsiaalseid ja eetilisi küsimusi. (lk 2) Jah, neid enese- ja tõeotsinguid, juhiseid ja suuniseid siin jagub. Teab mis suurt muljet nad ei jätnud, aga ühe iseloomulikuma toon siin ära.

KUI OLED ALUSTANUD 

Kui juba oled alustanud

Siis ära hoia silmi

Ja valgust ripsmeis

Ära tapa

See ongi elamine ilmsi

Kui lähed läbi loigu

Pritsmeist

Määrdumata

(lk 4)

 Kogu keskmine osa osutus mu lemmikuks, siit pärineb ka estiks mainitud laulutekst. Huvitav on, et selle tsükli nimi on „Kirjad Lüllemäela“, aga sama hästi võiks seda pidada lembelüürikaks kallimale. Aga kellele Muuli kirjutab konkreetselt, seda otse ei öelda, arvata võib, et seal taga mõni naine oli, kes inspiratsiooni pakkus. Ka nendes eetilistes kompamistes jäädakse otsekui poolele teele, kelle poolt või kelle vastu siis ollakse, jääb lugeja otsustada. Kui ajaloolist tausta (nõukaaeg) üldse ei teaks, oleks keeruline nuputada, praegu võib vaid oletada, et võimurite vastu on irooniateravik suunat. Muuli ei ole autor, kes poetaks ridade vahele suitsupääsukesi, midagi isamaalist siit ei leia, tema on kuidagi üldistavalt sõjavastane ja rahutult rahu pooldaja, mis on ka sümpaatne hoiak. Muidugi oli seda raamatut kohati tore, tükati meelehärmi valmistav lugeda, aga usun küll, et vaevalt autoril siin midagi endalgi häbeneda oleks, nt punaideoloogiast on värsid priid. Pigem on tegu noore inimese ideaalide kujutamisega. Ja lõpetuseks, üks omapärasemaid linnakeskseid loodusluuletusi, millega meenus mõne aasta tagune puude skandaal, väärib siin ehk ära toomist, kui ei pahandata.

 PAPPEL. VABADUSE PUIESTEEL, PÄRAST SADU

 Majad muidugi on jäänud väiksemaks,

Paljud plangud värvitud on üle.

Klaasid läigivad, kuid juba jäisemalt.

Pilvi endisi ei leia üles

 

Kuid me vana pappel (ei, ta pole kadunud)

Siiamaani teeskleb kevadet.

Pärast äikest, pärast iga sadu

Lõhnab nii, et olen segane.

(lk24)