Vladislav Koržets. Inglijaht ehk uued laulud või nii.
Muhedalt edasi
Vladislav Koržets. Inglijaht ehk uued
laulud või nii.
Sõnavald OÜ. 2020. 80 lk.
Koržetsil on juba teine luulekogu väljas, esimene
kandis nime „Laulud või nii” ja ilmus 2016, et siis viis aastat võttis
aega. Ja näe, innustus ja tunnustus tiivustas kohe nii palju, et ei saa küünalt
vaka all hoida. Jah, täitsa korralik kogu, ei ole siin midagi pikalt mekutada,
toimetatud ka teine ja puha. Et millest ta räägib? Ikka peamisest – inimesest,
kuidas olla, leida lepitust ja kaeda armu. Ei puudu ka lahkumise, eluõhtusse
jõudmise mõtted, aga nii see elukene juba kord on, ei ole parata. Märgiline on
Koržetsi juures vormitaju, selles on midagi… möödanikust. Kui oleks võimalik,
tuleks riimluules kirjutavad autorid kanda Poeetide Punasesse raamatusse.
Isiklikult mulle meeldis eelmine kogu raasuke rohkem isegi, sest seal oli tema
tippteos, lauluks saanud luuletus „Aed”, ja mõni tuntud tekst veel lisaks.
Siin kogus on ka üsna tummised tõmmised, aga viisistajad ei ole neid veel
lavakõlbulikeks säädnud, see kogu ei ole veel ses mõttes valmis. Nii lugesin ma
neid luuletusi ikka Koržetsi häälel ja meele ja eesti keelel.
Sügislaul
Linnud võtavad end ritta,
lähevad siit täiega.
Taevast langeb linnusitta,
mis jääb maha meiega.
Meie seda taevast paska
viljavälja künname.
Olgu pealegi, et raske,
küll me välja kanname.
Inimene taevasinas,
paljas ja nii tiivutu,
Kena linnurivi ninas
Olekski na siivutu.
Teele-teele, kurekesed,
üle ilma-maa.
Tööle-tööle, kerekesed,
ei me ilma saa.
(48)
Kommentaarid
Postita kommentaar